Silvi Tenjes: kuidas mõjub meile teise inimese puudutus?

Foto: SCANPIX

Suhtlusel on mitu viisi (modaalsust, moodust, kanalit). Puudutus on neist üks erilisemaid, kirjutab inimsuhtluse uurija ja keeleteadlane Silvi Tenjes.

Postimehes 8. septembril avaldatud artiklis «Tõendid: õpetaja tapja tegi nädalaid «eeltööd»» puudutas mind tulistajale omistatud ütlus: «... tappis ta õpetaja seetõttu, et õpetaja kiusas teda, mis seisnes mõnitamises ja katsumises.»

«Tunnistajate sõnul oli Sarapil tõesti kujunenud harjumus õpilasi puudutada, aga ta tegi seda tunnustavalt või õpilasi juhendades.»

Suhtlusel on mitu viisi (modaalsust, moodust, kanalit). Puudutus on neist üks erilisemaid. Lääne kultuuriruumis jääb aktiivne puudutuse aeg lapsepõlve (ema või isa lapsega). Inimese arenguloos väljendab puudutus seotust ühega meie vanematest meeltest (kompimismeel). Kui meie segunenud tavades ja kommetes on üldse mingi kultuuriline erinevus lõunamaa rahvastega võrreldes, siis on selleks puudutus. Täiskasvanud mehed ei puuduta üksteist. Teismelised on puudutuse suhtes ülitundlikud, mistõttu võidakse tõlgendada täiskasvanu puudutust täiesti valesti. Aga selle vanuserühma kohta ei ole piisavalt uuringuid (vaid mõned Ameerika Ühendriikides), et võiksime praegu rohkem üldistada.

Me tõlgime endale kõiki neid suhtlusviise, millega teised meile sõnumi saadavad ‒ et neist aru saada. Ja tõlkes võib midagi kaduma minna. Igapäevasuhtluses me seda ju kuuleme ja näeme, kogeme isegi. Sõnum on siin käepärane mõiste ka selle info kirjeldamiseks, mida meile edastatakse žestidega (nt osutamine), näoilmetega (nt naeratus), kehaasendiga (nt distantsi suurendamine/vähendamine järjekorras seistes). Need sõnumid on edastatud mittekeelelisel kujul, otseselt polegi seal sõnumit, kuid see, mis seal on, sellest me tahame aru saada.

Meil on kõikide suhtlusmodaalsuste vastuvõtmiseks viis meelt, viis võimalust mõistmiseks. Kuid meil pole enamasti põhjust kasutada kõiki võimalusi koos: kas alati kõneleb lõhn, mille molekulid jõuavad meie ninna, kas kogu aeg on põhjust maitsta (toitu, jooki), kui tihti puudutatakse meid kehaliselt (asetatakse käsi õlale)? Enamasti me näeme ja kuuleme. Nende kahe vastuvõtumodaalsusega peamegi läbi ajama, nende vastuvõetu endale ära tõlkima, sellest kohe, kiiresti ja täpselt aru saama ... Ja me võime eksida. Aga midagi paremat meil pole.

Evolutsiooni tulemusena oleme just selliste suhtlusmodaalsustega: edastame kõike, mida edastada tahame, kõnega, käežestidega, näoilmetega, kehaasendiga (sh paiknemisega ruumis ja esemete kasutamisega). Aga operatiivseks suhtluseks on peamised kõne ja käeliigutus, ning vastuvõtjateks nägemis- ja kuulmismeel. Pole just palju, et meist õigesti aru saadakse. Kuid seda me ainsana soovime.

Puudutust on Eestis käsitlenud oma doktoritöös Ingrid Rummo. Töös on leitud, kuidas käe õlale asetamisega loob kõnetu suhtleja oma suhtlusruumi, millesse dialoogipartner kenasti ära mahub.

Äsja analüüsiti mahukat materjali, kus inglise keeles suhtlesid erinevatest kultuuridest pärit inimesed. Mürafoon videolindistuses on nii tugev, et kõne sisu ei ole praktiliselt eristatav. Andmehulgast leiti üks eriline liigutus: puudutus. Vanem mees paneb korraks käe noorema õlale. Noh, ja mis siis? Põgusa analüüsi tulemusena võiks arvata teatud tüüpi huvi. Kui analüüsida kõiki suhtlusmodaalsusi detailselt, selgub kontekstist, et vanem mees on grupiliidri rollis ning lohutab nooremat peale teatud ebaõnnestunud katse sooritust, on hooliv, ning kõnekatked lasevad kuulda noorema hispaaniakeelseid sõnu.

Me ei saa üldistada ja eriti ei saa me kasutada populaarterminit kehakeel. Seda lihtsalt pole, kuigi terminit on kasutatud isegi pedagoogilise suunitlusega kogumikus. Iga juhtumit tuleb analüüsida konkreetselt ja detailselt. Muidugi on üldine see, et kõigil on silmad ettepoole, üsna paljud saavad kasutada käsi, mõned oskavad kõnelda, päris paljud näevad ja kuulevad, aga see, kuidas nad kasutavad oma suhtlusmodaalsusi, sõltub konkreetsest olukorrast. Ja siis on hea, kui me oleme paremini ette valmistatud, oleme tähelepanelikumad. Siis läheb tõlkes vähem kaduma.