/nginx/o/2016/09/16/5843329t1h4d29.jpg)
Globaalne uimastipoliitika on püsinud viimase sajandi suuresti samal kursil – probleeme on püütud ohjeldada kättesaadavuse piiramise ja patustajate karistamisega, vähem hariduse, ennetuse ja ravimisega. Uimastikonventsioonide loomingulisemast tõlgendamisest näiteks Hollandis on aga kasvanud välja neljas põhisuund – uimastikahjude vähendamine, kirjutab Mart Kalvet Müürilehes.
Eestis piirdub kahjude vähendamine süstlavahetusteenuse, ohutuma tarvitamise ja tervisealase nõustamise, nakkushaiguste testimise ja ravi, opioidasendusravi ja naloksoonikomplektide jaotamisega, kuid selliste meetmete palett, mis uimastite tarvitamisest iga hinna eest loobuma sundimise asemel keskendub kaasnevate riskide ja ohtude maandamisele, on märksa laiem.
Uimastite tarvitamise keskused (ingl drug consumption facilities) on asutused, kus uimastitarvitajad saavad manustada kaasatoodud uimasteid hügieenilises ja stressivabas keskkonnas koolitatud personali pilgu all. Esimesed tarvitamist lubanud keskused loodi 1970. aastatel Hollandis. Keskustele, kus pakuti lisaks süstlavahetusteenusele ja tarvitamispinnale muidki tervishoiuteenuseid, süüa ja pesupesemisvõimalust, avaldasid toetust nii jõustamis- kui ka valitsusametnikud, ehkki riiklikult hakati asutusi toetama alles 1996. aastal.
Edukas mudel levis Šveitsi ja Saksamaale, 2000ndate esimesel kümnendil Hispaaniasse, Luksemburgi, Norrasse, Kanadasse ja Austraaliasse.
Kuna erisugustest teenustest välja kasvanud keskuste töökorraldus ning teenuste ulatus ja kvaliteet varieeruvad, on meetodi tõhususe hindamine Euroopas olnud keeruline. Euroopa uimastiseirekeskuse EMCDDA viimatine süstemaatiline ülevaade tarvitamiskeskuste tegevusest näitas, et kartused, nagu keskused võiksid soodustada uimastite pruukimist, vähendada võõrutusravile pöördumise motivatsiooni või süvendada probleeme kohalikel uimastiturgudel, on alusetud. Ülevaateuuringu koostajad nentisid, et ehkki tõendid kinnitavad tarvitamiskeskuste edukust, piirab andmete tõlgendamist hinnangute kesine ülesehitus, mis väljendub peamiselt adekvaatsete kontrollrühmade puudumises.
Sydney ja Vancouveri kabinetid rajati aga konkreetse eesmärgiga pilootprojektidena just andmete kogumiseks. Sydney keskuse klientide hulgas on üleannustamisi registreeritud mõnevõrra rohkem kui heroiinitarvitajate hulgas üldiselt; sama keskuse andmete analüüsid on kalkuleerinud, et keskuse tegevusega päästetakse aastas kuni 25 elu. 2008. aasta Kanada tervishoiuministeeriumi raport sedastas, et pärast avamist 2006. aastal on Vancouveri keskuse INSITE töötajad hoidnud edukalt ära 336 üleannustamissurma; siiani pole keskuses keegi üleannuse tõttu surnud. Keskuse avamisele eelnenud ja hilisema olukorra võrdlus näitas avalikes kohtades süstimise vähenemist. Nii kohalike kogukondade kui ka tervishoiutöötajate ja politseinike suhtumine keskustesse on valdavalt soosiv ja kasvab ajapikku; Sydney keskuse tegevust toetas 2010. aastal 78% ümbruskonna elanikest ja 70% äridest. Keskuste kliendid hindavad teenust positiivselt, kiidavad personali abivalmidust, usaldusväärsust ja aupaklikkust ning on tänulikud võimaluse eest ohutus kohas puhta varustusega uimasteid tarvitada.
Diamorfiin-asendusravi (ingl HAT – heroin-assisted treatment) rajaneb tõdemusel, et suurim oht sõltlase tervisele pole mitte uimastavad opioidid, vaid musta turu kauba halb kvaliteet ja uimastisõjast johtuvad riskid. Sõltlastele kontrollitud kvaliteediga heroiini väljastamise katseid on tehtud mitmel pool, nt Thatcheri-aegses Suurbritannias. Praegu on heroiiniprogrammid olemas Šveitsis, Saksamaal, Hollandis ja Taanis, pilootprogrammid Kanadas ja Belgias. Tulemused on üldiselt head: 2007. aastal Saksamaal korraldatud juhukontrolluuring näitas, et diamorfiin-asendusravi mõjub tõhusamalt kui metadoon-asendusravi tõsise opioidisõltuvusega patsientidele, kes pole metadoonravist abi saanud. Kui metadoonigrupist jäi ravile aasta jooksul truuks 40% katsealustest, siis diamorfiinravi jättis katkestamata 67,2%. Vaimse ja kehalise tervise paranemine ning keelatud ainete tarvitamisest hoidumise määr olid samuti suuremad diamorfiinigrupis. Paljud patsiendid on leidnud pärast programmiga liitumist töö ning loonud kodu ja perekonna.
Šveitsi analüüs näitas, et ravi meditsiinilise heroiiniga aitab säästa raha, kuna vähendab oluliselt kohtu- ja vangistuskulusid, tervishoiukulutusi ja ühiskonnaohtlikku käitumist. 2008. aastal parempoolse Šveitsi Rahvapartei algatatud referendumil hääletas valdav enamus elanikkonnast (68%) heroiin-asendusravi programmi jätkamise poolt. Ka Suurbritannia, kus sõltlastele diamorfiini väljakirjutamine lõpetati 1990. aastatel suuresti poliitilistel põhjustel, on hakanud vaagima meetodi juurde tagasipöördumist, kuna nüüdseks on selge, et metadoon-asendusravi ei sobi kõigile sõltlastele ning meditsiiniline heroiin on mõeldav asendusravim, mille tõhusus on sama hea või parem kui metadoonil.
Eksperimendid USAs ja Suurbritannias, mille käigus on sõltlastele antud toidutalonge või raha, kui nad tarvitamisest hoiduvad ja/või end B-hepatiidi vastu vaktsineerida lasevad, on andnud häid tulemusi – paljude uimastitarvitajate jaoks on raha tõhus ajend „reel püsimiseks”. Katsete edukus õõnestab valitsevat arusaama sõltuvusest kui kroonilisest ajuhaigusest ja toetab uuemat, lootusrikkamat käsitlust, mis näeb sõltuvust pigem teismeliseeas algava õppimishäirena, millest enamik kasvab 30. eluaastateks välja. Üldsus kaldub selliseid lahendusi aga taunima, kuna „narkomaanide poputamine” tundub paljudele ebaõiglane.
Tehnoloogia areng soodustab uimastitarvitajate eneseabi uute vormide teket. Näiteks said nutifoni- ja uimastikasutajad hakata tänavu mais beetatestima konspiratiivse nimega elupäästvat rakendust Remote Egg Timer („kaugjuhtimisega munakell”). Redditis uimastitarvitajate mõttevahetusest välja kasvanud rakenduse saab seada enne aine manustamist valverežiimi: kui tarvitaja kogemata üle annustab ja programmi õigel hetkel ei peata, saadab telefon varem määratud numbrile sõnumi teatega, et tarvitaja elu on ohus.
Suurbritannias keelustati tänavu kõik psühhoaktiivsed ained peale alkoholi, tubaka, kohvi ja ravimite – ka need, mida veel välja mõeldud pole. Sellisele sammule kontrastiks pakuvad sõltumatud rahvaühendused uimastitarvitajaile võimalust teada saada, kas neile müüdud ained on ikka need, mida müüja väidab, või sisaldavad midagi ohtlikumat. Testimisteenust saatis edu ja tunnustus muusikafestivalil Secret Garden Party, kus erinevalt mitmest teisest muusikapeost ei juhtunud tänavu traagilisi narkoõnnetusi. Lünklikult ja kontrollimatult pakub sarnast teavet rahvusvaheline foorum PillReports.net, mille kasutajad avaldavad MDMA (ecstasy) ja selle pähe müüdavate tänavauimastite teste koos tablettide piltidega.
Taanlane Michael Lodberg Olsen, kes pakkus mõned aastad tagasi omal algatusel Kopenhaagenis ringi sõitvas kaubikus esimest mobiilset ohutu tarvitamise teenust, käivitas 2013. aastal uue projekti Illegal. See on kvartaliajakiri, mida uimastitarvitajad tänavatel müütavad ja mille kaanehinnast nad kolmandiku uimastite ostmiseks endale saavad. Nii vähendatakse isiku- ja varavastaseid kuritegusid ning prostitutsiooni, millega tarvitajad muidu uimastite jaoks raha teeniksid. Samas pakub uimastite ja kultuuri kokkupuutealadele keskenduv ning ohutuma ja meeldivama tarvitamise nõuandeid jagav ajakiri tarvitajaile platvormi üldsusega suhtlemiseks ja häbimärgistamise vähendamiseks. 2015. aastal, kui ajakirja hakati välja andma ka Londonis, oli selle tiraaž Kopenhaagenis juba 15 000.
Maailma probleemseim uimasti on valdavalt legaalne alkohol, mille sõltlastele leidub samuti kahjusid vähendavaid lahendusi. Kanadas tegutsevad näiteks varjupaigad, kus kodutuile jagatakse tasuta mõõdukas koguses veini (ingl wet house). Tulemused on paljutõotavad – tarbijad ei pea purjutama tänaval, vaid saavad manustada sõltuvusainet stressivabal pinnal, mis vähendab suremust ja tervishoiukulutusi. Kliendid, kellest paljud jõuavad varjupaigas arusaamisele, et garanteeritud tasuta joove nende eluprobleeme ei lahenda, saavad sealt indu alkoholist loobumiseks ja elukommete muutmiseks.