Hariduslike erivajadustega lapsed ja nende pered vajavad edukaks toimetulekuks tihtipeale nii haridus-, sotsiaal- kui meditsiinisüsteemi teenuseid. Vajaliku abini jõudmine nõuab neilt aga tihtipeale erakordset nutikust ja kannatlikkust orienteerumaks rägastikus, kuhu sageli spetsialistidki eksivad, kirjutab hariduse tugiteenuste keskuses psühholoogina ja Tartu Ülikoolis eripedagoogika assistendina töötav Tõnu Jürjen.
Ehk oleks aeg riigiaparaadi haldussuutlikkuse kõrval rääkida rohkem kodaniku võimekusest olemasolevate teenusteni jõuda - just inimese enda vaatevinklist.
Olen aastaid töötanud erivajadustega lastega ning kohtan ikka ja jälle vanemaid, kes on sattunud nagu peadpööritavale karussellile. Lapsele vajaliku toe leidmiseks peavad nad kulutama märkimisväärse aja bürokraatlikule asjaajamisele, dokumentide kogumisele ja ametiasutuste vahelise infoliikumise koordineerimisele. Pole siis ime, et mõnikord on neil tiirutamisest iiveldustunne ja mingil hetkel hüppavad nad karussellilt maha ja keelduvad uuesti peale astumast. Eluliselt vajalikum on enda jõuvarude taastamine ja aja pühendamine lapsele ning perele.
Kerge pole ka lastel, kes peavad kohtuma üha uute spetsialistidega ning korduvalt demonstreerima, mida nad siis ikkagi suudavad või mitte. Erivajadusega laste võimekus üha uute inimestega sisulist kontakti luua võib olla piiratud ning tihtipeale on nad häiritud ka teadmisest, et vanem väsinult ja närviliselt just nende probleemidest tulenevalt askeldab.
Peaksime ühiskonnana hoolitsema selle eest, et kvaliteetne abi erivajadustega lastele oleks neile võimalikult lähedal, eelistatult nende omas lasteaias ja koolis. Haridussüsteemi prioriteediks võiks olla tugispetsialistide piisav hulk, kõrgetasemeline väljaõpe ja neist tulenevalt on põhjendatud ka kõrged kompetentsinõuded. Sellele lisaks on vajalik kaasava hariduse sisulist läbiviimist võimaldav õpetajate (täiendus)koolitus ja abipersonal (tugiisikud ja abiõpetajad). Loomulikult on see kõik ressursimahukas, kuid pikas perspektiivis riigi raha kokku hoidev tegevus.
Teiseks, haridusasutused vajavad erivajadustega lastega tegutsemiseks enam autonoomiat. Oleme olukorras, kus ootame õpetajatelt uueneva õpikäsituse ja kaasava hariduse kontekstis paindlikkust ja loomingulisust. Samas asetatakse lapsed sildist (ja mitte tegelikest vajadustest) tulenevalt selgepiirilistesse kastidesse, koos nimekirjaga teenustest, mida selles kastis tuleks pakkuda. Rääkimata sellest, et kastis pole seda, mida pakkuda, jäävad lapse ja pere tegelikud vajadused tagaplaanile. Iga aktiivsus-tähelepanu häirega või pervasiivse arengu häirega laps ei vaja neljapealist väikeklassi, kuid võiks tõhusalt õppida kaheksa või kümne õpilasega klassis.
Kuigi usun, et haridusasutused peaksid oma tegevuses olema seaduskuulekad, imetlen kõiki neid, kes on seaduste ja määruste karide vahel oskuslikult manööverdamas ega jäta jonni enne, kui konkreetne laps on saanud selle, mida just tema vajab. Kui õigusaktides kirjeldatu ei peegelda tegelikkust, ei tohi ignoreerida tegelikkust, vaid muuta on vaja õigusakte.
Üks võimalus seda teha on pedagoogiliste ja meditsiiniliste otsuste ühemõtteline lahtihaakimine. Erivajadustega laste temaatikaga kursis olevad inimesed teavad ilmeksimatult, et meditsiinisüsteemis õigusega ja põhjendatult määratud diagnoos ei ole üks-üheselt tõlgitav tema funktsioneerimise tasemeks haridussüsteemis. Arvestades vaimse tervise spetsialistide põuda, tundub mõnikord lausa kuritegelik kulutada piiratud lastepsühhiaatrite ressurssi, mis peaks kuluma häirete diagnoosimisele ja ravile, haridussüsteemi tellimuse täitmisele «õige» tekstiga tõendeid koostades.
See ei tähenda sugugi, et last ümbritsevad süsteemid tuleks lahti haakida – vastupidi. Sisulist ja põhjendatud infoliikumist on vaja pigem rohkem. Viimaste aastate jooksul on olukord läinud üha paremaks, spetsialistide valmisolek ja oskused meeskonna- ja võrgustikutööks kasvab.
Ehk oleks kasulik, kui haridus-, sotsiaal- kui meditsiinisüsteemi inimesed istuksid taas laua taha ja mõtleksid, kuidas tõsta abivajajate tõhusust nendega suhtlemisel. Võib-olla oleks kasulik unustada praegused regulatsioonid ja vaadata puhtalt lehelt, mis oleks lapse ja tema pere seisukohast kõige lihtsam, mõistlikum ja kiirem töökorraldus. Seda nimetaksin mina riigivalitsemise reformiks.