Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/09/16/5840577t1had29.jpg)
Ikka ja jälle tõuseb igihalja teemana üles küsimus doktorikraadiga inimeste vajalikkusest ja rollist ühiskonnas. Ka aruteludes teaduse rahastamise teemal on doktoriõppe probleemid taas päevakorrale kerkinud. Samas sellal, kui nurisetakse Eesti majanduse vähese teaduspõhisuse üle, ei seostata seda probleemi doktoriõppega. Ja nii jääb sild teaduse ja majanduse vahele ikka ehitamata, kirjutab Eesti Teadusagentuuri uurimistoetuste osakonna juhataja filosoofiadoktor Siret Rutiku.
Kui varem oli doktoriõpe peaaegu eranditult teadustegevuse väljund, siis juba vähemalt paarkümmend aastat, Eestis ehk viimased kümmekond aastat, see enam nii ei ole või õigemini – ei tohiks olla. Doktorikraad on küll Eestis ainus teaduskraad, ent doktorikraadiga inimese ja teadlase vahel ei ole enam automaatselt võrdusmärki.