FOTO: SCANPIX

Ikka ja jälle tõuseb igihalja teemana üles küsimus doktorikraadiga inimeste vajalikkusest ja rollist ühiskonnas. Ka aruteludes teaduse rahastamise teemal on doktoriõppe probleemid taas päevakorrale kerkinud. Samas sellal, kui nurisetakse Eesti majanduse vähese teaduspõhisuse üle, ei seostata seda probleemi doktoriõppega. Ja nii jääb sild teaduse ja majanduse vahele ikka ehitamata, kirjutab Eesti Teadusagentuuri uurimistoetuste osakonna juhataja filosoofiadoktor Siret Rutiku.

Tellijale

Kui varem oli doktoriõpe peaaegu eranditult teadustegevuse väljund, siis juba vähemalt paarkümmend aastat, Eestis ehk viimased kümmekond aastat, see enam nii ei ole või õigemini – ei tohiks olla. Doktorikraad on küll Eestis ainus teaduskraad, ent doktorikraadiga inimese ja teadlase vahel ei ole enam automaatselt võrdusmärki.

Ühiskonnal on lisaks teadlastele vaja inimesi, kes oskavad teadusliku uurimistöö kogemusele tuginedes lahendada ühiskonna probleeme ja väljakutseid, kujundada nägemust ühiskonna arengusuundadest ning juhtida protsesse. Selliste pädevustega inimesi on vaja nii avalikus kui erasektoris, nii mittetulundus- kui tulundusettevõtetes, nii kultuuris kui majanduses, nii hariduses kui tervishoius.