Kert Valdaru

FOTO: ERR/ekraanikuva

Eilne Euroopa Komisjoni presidendi  Jean-Claude Junckeri kõne erines märgatavalt möödunudaastasest, toona oli selle põhiteemaks rändekriis, tänavu põimus see teiste teemade vahele, kirjutab Sisekaitseakadeemia rändeekspert Kert Valdaru.

Varasem Ameerika Ühendriikide välisminister Madeleine Albright on öelnud, et peaksime lõpetama rändekriisis sõna «kriis» kasutamise, kuna sõna viitab sellele, et olukord möödub.

Kuulatates eile Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri iga-aastast kõnet olukorrast Euroopa Liidus, siis olid just need Albrighti sõnad, mis meenusid ja millega rändeolukorra sõnumeid kõnes peaks kokku võtma.

Tõsi, Juncker rändekriisi teistest teemadest rohkem esile ei tõstnud. Pigem asetas ta rändekriisi muu – eurooplaseks olemise; töökohtade loomise; investeerimise; noorte tööpuuduse; terrorismi; Euroopa välisministrile suurema võimu andmise; kollektiivse vastutuse jm – keskele. Junckerit kuulates jäi mulje, et rändekriisist on saanud igapäeva rutiinne teema, mis ei vaja enam esile tõstmist ega sõna «kriis» kasutamist.  Rändekriisist on saanud uus normaalsus.

Solidaarsuse ja kontrolli vajadus

Juncker väitis, tõsi, küllaltki üldsõnaliselt, et rändekriisi valguses peavad liikmesriigid teineteise suhtes solidaarsed püsima ja solidaarsuse vajadust ise mõistma, kuna see on miski, mida pole võimalik kellelegi peale suruda. Junckeri jaoks tundus kõige olulisemaks rändega seotud probleemiks olema üksi rändavad alaealised põgenikud, kes vajavad rohkemat tuge ning hoolt. Lisaks sellele ka loomulikult ELi välispiiride kaitse, kuna lõppude lõpuks on vaja saavutada kontroll Euroopasse sisenevate – ja ka väljuvate – masside üle. Oma panuse selleks peaks andma uus loodav piirivalveagentuur ning loodav reisijate infosüsteem.

Sellega rändekriisile keskenduv osa suuresti ka lõppes.

Aasta tagasi oli olukord teine. Toona peetud kõnes oli rändekriis kandvaim ja tähtsaim teema, mida käsitleti muude asjade kõrval kõige pikemalt ja põhjalikumalt. Sümboolse tähendusena paigutati rändekriisiga toimetulek koguni kõige esimeseks kõnepunktiks.

Siis meenutati meile, et Euroopa on maailmajagu, kus kunagi on kõik pagulased olnud. Seega peaks eurooplased teadma, miks on nii oluline pakkuda turvatunnet ja tagada põhiõigus varjupaigale siiatulnutele, rääkimata sellest, et me ei tohiks oma minevikku mitte kunagi unustada. Ta tõi välja ka, et Euroopasse on saabunud peaaegu 500 000 inimest, sh Kreekasse üle 213 000 ja Itaaliasse üle 115 000 pagulase. Lisaks kutsus ta liikmesriike kaasa tulema 160 000 pagulase kiireks ümberpaigutamiseks Kreekast ja Itaaliast.

Rändega seotud probleemid jäävad

Aasta hiljem on Euroopasse tulnud kokku rohkem kui 1,2 miljonit põgenikku. Liikmesriigid on suutnud ümber paigutada vaid 3 protsenti kokkulepitust. Põhja-Aafrikast on endiselt paadipõgenike rändesurve Itaaliale. Türgist on hakanud põgeniketulv Kreekasse uuesti kasvama, hetkeliseks õnneks veel mitte nii palju kui see aasta alguses aset leidis. Ida-Euroopa ei mõista ka täna Lääne- Euroopa käitumist rändekriisis, polariseerumine liikmesriikide vahel on endiselt suur, mis takistab leidmast ühtset «Euroopa lahendust» rändekriisile.

Sõltumata sellest, kas oleme endiselt rändekriisis või uues normaalsuses, ei ole rändega seotud probleemid kadunud. Neid kõiki lahendame paraku alles homme ja  ülehomme. Praegu on kõige olulisem, et veidi paremas rändeolukorras ei uinuks Euroopa Liit taas kaunitarina, kes ootab, millal ta habemetorgete ning Sultani suudluse saatel äratataks. See äratus ei pruugi olla meeldiv.