Oleme võrreldes ELi keskmisega haigemad ja elame lühemat aega. Tunnustan ministri julgust radikaalse muudatusettepanekuga välja tulla, pean siiski ütlema, et tema soov lihtsalt pensioniiga tõsta ilma selge tervikplaanita ei tekita usaldust. Tõsiasi on ka, et Riigikogu valmiste eel ei lubanud keegi pensionisüsteemi rahastamise küsimusega tegeleda, pigem lubati pensione tõsta ja maksusoodustusi. Ebapopulaarseid lubadusi pole keegi Riigikokku saamise nimel andnud.
Pensionisüsteemi reformides tuleb arvesse võtta ja analüüsida järgmisi aspekte:
a) vähendada ennetatavaid surmasid, tõsta inimeste eluiga ja parandada tervist tõhusa ennetuse abil;
b) soodustada vanemaealiste tööhõivet, sh paindlikku töötamist ja järkjärgulist tööturult lahkumist;
c) muuta kohati eelarvamuslikku ja negatiivset suhtumist vanemaealistesse töötajatesse ja ametnikesse;
d) kaaluda diferentseeritud pensioni – kui 65-aastane on nii nõrk, et ei saa töötada, siis ta saab normaalse pensioni, kui aga terve ja töötahe olemas, siis pension on väiksem või lükkub edasi.
e) teha otsustavad muudatused maksusüsteemis: sotsiaalmaksu lae kehtestamine targa ettevõtluse arengu heaks, sotsiaalmaksu miinimumi kaotamine paindliku töötamise heaks ning alaealiste sotsiaalmaksu vähendamine (nad on niigi ravikindlustatud), et soodustada tööharjumusi ja suurendada maksumaksjate hulka.
Seejuures on kuidagi silmakirjalik ministril lohutada inimesi, et nad ei muretseks, kuna see ei puuduta praegusi pensionäre. See on ju selge niigi, kuid see puudutab kõiki inimesi, kes on sündinud alates 1970ndatest. Praegune minister ei pruugi olla selle põlvkonna pensioniikka jõudmise hetkel poliitik, kuid Eesti riik ja Eesti inimesed ju ei kao.