Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/08/24/4416211t1hbb4a.jpg)
Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna plaan tõsta vanaduspensioniiga 2040. aastaks 70. eluaastani ei tähenda kohe seda, et inimesed on võimelised kauem töötama. Tekkida võib olukord, kus paljud nõrkuse- ja terviseprobleemidega maadlevad inimesed maanduvad vaesusesse, kirjutab Vabaerakonna parlamendisaadik ja riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Monika Haukanõmm.
Praegune pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik, kuid seda ei saa reformida autistlikult. Ta peab omama selgeid siirdeid ravi, pere, tööturu ja maksude valdkondadesse. Samuti eeldab reform poliitilist kokkulepet, mitte ühe ministri soolot.
Eluea pikenemine on loomulikult positiivne ja oleme õnnelikud, kui saame veeta oma lähedaste ja kallite inimestega kauem aega koos. Kuid pikema elueaga kaasnevad paratamatult haigused, nii füüsilised kui vaimuga seotud. Praegu on Eesti naiste oodatav eluiga sünnihetkel 77 ja meestel 72 aastat. Loomulikult kaugeltki mitte kõik ei ela nii kaua, kui keskmist näitav arvutus ütleb. Terve elu rasketes tingimustes elanud ja füüsilist tööd teinud inimesed elavad märksa vähem ja elu lõpuperioodil kogetakse haigustest tulenevaid vaevusi. Pensioniiga tõstes on oluline hinnata, kas võrreldes praeguse olukorraga pensioni- ja eluea pikkuse vahe suureneb või väheneb, st kas me jõuame üldse väljateenitud puhkust nautida või mitte.
Olulised on tervena elatud aastad
Kuid olulisemgi oodatavast elueast on vaadata tervena elatud aastaid ehk kas pärast pensioniea saabumist on meil oodata haiguslikku vananemist või saame loota võimalusele nautida väljateenitud puhkust. Tervena elatud aastad on periood, mille jooksul inimene võib eeldatavasti elada ilma tõsiste terviseprobleemideta või puudeta. See arv ei ole Eestis kasvanud, pigem vastupidi. Eestis on vastav näitaja naistel 57 ja meestel 53 aastat, ELi keskmine on 62 aastat nii meestel kui naistel.
Oleme võrreldes ELi keskmisega haigemad ja elame lühemat aega. Tunnustan ministri julgust radikaalse muudatusettepanekuga välja tulla, pean siiski ütlema, et tema soov lihtsalt pensioniiga tõsta ilma selge tervikplaanita ei tekita usaldust. Tõsiasi on ka, et Riigikogu valmiste eel ei lubanud keegi pensionisüsteemi rahastamise küsimusega tegeleda, pigem lubati pensione tõsta ja maksusoodustusi. Ebapopulaarseid lubadusi pole keegi Riigikokku saamise nimel andnud.
Pensionisüsteemi reformides tuleb arvesse võtta ja analüüsida järgmisi aspekte:
a) vähendada ennetatavaid surmasid, tõsta inimeste eluiga ja parandada tervist tõhusa ennetuse abil;
b) soodustada vanemaealiste tööhõivet, sh paindlikku töötamist ja järkjärgulist tööturult lahkumist;
c) muuta kohati eelarvamuslikku ja negatiivset suhtumist vanemaealistesse töötajatesse ja ametnikesse;
d) kaaluda diferentseeritud pensioni – kui 65-aastane on nii nõrk, et ei saa töötada, siis ta saab normaalse pensioni, kui aga terve ja töötahe olemas, siis pension on väiksem või lükkub edasi.
e) teha otsustavad muudatused maksusüsteemis: sotsiaalmaksu lae kehtestamine targa ettevõtluse arengu heaks, sotsiaalmaksu miinimumi kaotamine paindliku töötamise heaks ning alaealiste sotsiaalmaksu vähendamine (nad on niigi ravikindlustatud), et soodustada tööharjumusi ja suurendada maksumaksjate hulka.
Seejuures on kuidagi silmakirjalik ministril lohutada inimesi, et nad ei muretseks, kuna see ei puuduta praegusi pensionäre. See on ju selge niigi, kuid see puudutab kõiki inimesi, kes on sündinud alates 1970ndatest. Praegune minister ei pruugi olla selle põlvkonna pensioniikka jõudmise hetkel poliitik, kuid Eesti riik ja Eesti inimesed ju ei kao.
Selline niinimetatud lohutamine annab aimu valitsuse sisekliimast. Sotsiaalkaitseministri plaan tekitas koalitsioonipartneril ehk sotsidel kohe suurt vastuseisu. Reformierakond eelistab hoida madalamat profiili ja lasta ühes majas töötaval Ossinovskil ja Tsahknal üksteist n-ö läbi peksta. Niimoodi sajandi reforme teha ei suudeta ning meie elanikkonna heaolu seisukohalt kriitiline pensionivaldkond võib jääda põhiosas reformimata.
On südantlõhestav näha, kui sajad väärikas vanuses inimesed kerjavad, otsivad midagi prügikastidest ning söövad nii vähe ja ühekülgselt, et vaevu jalul püsivad. Kui ühiskond ei suuda kaitsta kogu elu tema heaks töötanud inimesi, kes tõepoolest enam samas mahus tööd teha ei suuda, siis rikume mitte ainult põhiseadust, vaid ka humaansuse ja solidaarsuse aluspõhimõtteid.