Aleksei Lotman: sinivetikas vohab, kuni vohab reostamine

Sinivetikad. Foto: Lugeja pilt

Sinivetikate massiline vohamine ei ole paratamatu nähtus, millega lihtsalt kohanema peab, nagu vahel võib teema käsitlusest mulje jääda, kirjutab Eestimaa Looduse Fondi mereprogrammi juht Aleksei Lotman.

Sinivetikad on teema, millest igal suvel ja üha enam ka sügiskuudel juttu tuleb. See on veekogude ääres elavaid inimesi, nende lähedasi ja lemmikloomi regulaarselt ohustav probleem. Vähem on aga ajakirjanduses juttu sinivetikate kaudsest mõjust inimestele ning otsesest mõjust mereelanikele.

Sinivetikad on iseenesest ürgne elustiku rühm ja nende esinemine veekogudes loomulik. Loomulik ei ole aga massiline sinivetika vohamine, mis on tingitud kahest inimtekkelisest tegurist: veekogude saastamisest ning planeedi soojenemisest.

Vetikad võtavad üha rohkem võimu, sest nii meie kodumerre kui ka teistesse veekogudesse jõuab liiga palju fosforit ja lämmastikku – seda eelkõige põllumajanduses liigselt kasutatavate taimetoitainete kaudu. Üha soojenev kliima võimaldab vetikatel vohada mitte vaid suvel, vaid lausa hilistel sügiskuudel.

Kui üldiselt räägitakse meedias sinivetikate toksilisest mõjust inimesele ja ta lemmikloomale, siis pean oluliseks tuua välja veel ühe muuhulgas ka inimest puudutava tagajärje. Nimelt, kui sinivetikad surevad, ei muutu nad seeläbi kahjutuks. Surnud vetikad vajuvad mere põhja ning neid hakkavad omakorda lagundama bakterid, mistõttu tekib meresügavustes tõsine hapnikupuudus – enam kui kümnendik merepõhjast on juba praegu hapnikupuuduses! Viimane takistab aga kalade, iseäranis turskade, paljunemist ning kahjustab mere ökoloogilist tasakaalu. See mõjutab aga otseselt näiteks meie toidulauda. Omaette tõsine teema on ka see, kuidas mõjutavad meie toidulauda teised reostusest tingitud ühendid Läänemeres.

Keskkonnaministeeriumi tellitud värskes Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuringus nimetati kõige sagedamini kolme kõige enam tähelepanu vajava valdkonna sekka jõgede, järvede ning mere puhtust. 46 protsenti vastanutest pidas mere puhtuse küsimuses olukorda halvaks. Seda enam on häiriv, et erinevad sammud merereostuse vähendamiseks nii kohalikul kui Läänemere riikide tasandil on nii visad sündima.  Näiteks jõuti alles tänavu kevadel kokkuleppele, et mõne aasta pärast ei tohi enam laevareisidel tekkivat reovett otse merre lasta.

Taolisi rõõmustavaid otsuseid on aga rohkem vaja, iseäranis lämmastiku ja fosfori massilise sissevoolu vähendamiseks meie kodumerre. Mere tervise taastamiseks tuleb senisest veel suurema hoolega puhastada heitvett, eelkõige aga vähendada põllumajanduses kasutatavate taimetoitainete koguseid, et viia need vastavusse põllult äraviidava saagiga.

Sinivetikad ja paljud teised meie kodumerega seotud probleemid vohavad, kuni vohab merereostus. Need probleemid ei ole paratamatud, samuti ei ole need kellegi teise probleemid. Merereostus puudutab otseselt või kaudselt kõiki meid. Olukorda saab leevendada loodussäästlikumate valikute ja otsuste tegemisega nii Läänemere riikide, Eesti kui ka üksikisiku tasandil.