Kui esimene Saksamaa riigikantsler Otto von Bismarck 1880ndatel riiklikult korraldatud vanaduspensioni süsteemi lõi, nägi Saksamaa rahvastikupüramiid paberile joonistatud graafikul tõepoolest välja nagu püramiid – laia põhja moodustasid lapsed ja tööealised ning peenikese tipu vanad. Pensionile said 70-aastased ja neid oli toona väga vähe.

Praegu on seesugune rahvastiku vanuseline jaotus vaid nn arenguriikides. Edenenud maade rahvastikupilt meenutab aga enamasti pigem puud: laste ja noorte põlvkondadest joonistub kitsam tüvi, varasematest suurematest põlvkondadest aga laiem võra.

Ainuüksi need pildid peaksid meid veenma, et õigus vanaduspensionile pole taeva kingitus ega loodusseadus. See on ühiselt loodud turvatunne, et kui oled töötamiseks liiga väeti, ei sattu sa viletsusse nagu Charles Dickensi romaanide tegelased. Ei vanaduspensioni ega teiste Bismarcki sotsiaalsete uuenduste algne idee olnud lubada kõigile aastakümneid kestvat paradiisi palmi all, vaid siht oli lahti saada mässama ajavast äärmuslikust ebakindlusest, milles elasid 19. sajandi tööstusühiskonna lihtsad inimesed.

Vanaduspension on inimeste loodud üksteise abistamise süsteem, mitte imeveski. Selle süsteemi tulud ja kulud peavad pikas plaanis ots otsaga kokku tulema. Seda süsteemi pole võimalik lõputult tasakaalustada «muude riigieelarve tulude» arvel, sest peame kohe küsima, millised on siis «muud» ühiskonna kulud, mille me ära jätame. Tüüpiliselt jäetakse tegemata kulutused, mis peaksid toetama tulevast arengut. Olemuselt pole see aga midagi muud kui allakäiguspiraal.

Sotsiaalkaitseministri ja IRLi esimehe Margus Tsahkna ettepanekutest on pakkumine tõsta aastaks 2040 pensionile mineku iga 70. eluaasta piirini kahtlemata üks kõlavamaid, aga nii sisuliselt kui ka poliitilise läbiviimise mõttes vast kõige lihtsakoelisem.

Meenutagem, et tulevase pensionisüsteemi muutmisega maadles ka Andrus Ansipi valitsus. Pensioniiga tulevastele pensionäridele juba tõstetigi ning tõenäoliselt ei tooks ka praegu inimesi tänavatele mässama uudis, et 24 aasta pärast hakatakse vanaduspensioni saama alles 70. sünnipäevast. Näiteks plaan kaotada riigiteenistujate eripensionid osutus aga selliseks pähkliks, mida ei suudetudki katki pureda, poliitilisele kokkuleppele jõuda. Ometi on praegune eripensionide süsteem peale kasvava kulukuse lausa karjuvalt vanamoodne ning ka ebaõiglane. Loodame, et praegune valitsus saab selle pähkli järamisega paremini hakkama.

Muidugi vajavadki ettepanekud punkt-punktilt tõsist vaidlemist ja kaalumist. Nii ei anna meiegi neile üldistavat heakskiitu. Tegutseda on aga ilmselgelt vaja, et me ei leiaks end ühiskonnana 5, 10 või 20 aasta pärast lõhkise küna eest.

Vastame pealkirjas esitatud küsimusele: tegutseda tuleb, et me ei langeks oludesse, milles elasid inimesed enne Bismarcki algatatud uuendusi.