:format(webp)/nginx/o/2016/08/08/5703205t1h09c9.jpg)
Filipiinide president Rodrigo Duterte võitis oma narkovastase platvormiga tänavused valimised. Uimastisõltuvus on tema arvates riigis vohav epideemia, mille vastu tuleb alustada halastamatut sõda, sest vastasel juhul saab Filipiinidest narkoriik, kirjutab rahvusvaheliste suhete magistrant Hanna-Kaisa Lepik.
President Rodrigo Duterte sai kuulsaks Filipiinide suuruselt kolmanda linna Davao linnapeana, pidades kokku seda ametit 22 aastat. Tema valitsusajal teenis palju tähelepanu nn Davao surmasalk, kes võttis õigusemõistmise linnas enda kätte ning asus omavoliliselt tapma narkodiilereid ja muid kriminaale. Duterte on uhkusega omaks võtnud seose kohaliku surmasalgaga, mis küll ütles lahti Filipiinide kohtusüsteemist, kuid suutis – väidetavalt – linna palju turvalisemaks muuta.
Oma narkovastase platvormiga võitis ta ka selleaastased valimised. Uimastisõltuvus on tema arvates riigis vohav epideemia, mille vastu tuleb alustada halastamatut sõda, sest vastasel juhul saab Filipiinidest narkoriik.
Duterte on osavalt kasutanud vana trikki, et valimistel võita. Ta külvas rahvas hirmu liialdatud numbritega, väites, et 3-7 miljonit filipiini on uimastisõltlased, ja tõmbas tähelepanu ära muudelt olulistelt teemadelt, näiteks vaesuselt. Duterte teatas rahvale: «Kui teate mõnda uimastisõltlast, minge ja tapke ta.» Nii andis ta loa tavakodanikele haarata relvad ja tagajärgi kartmata asuda uimastisõltlasi jahtima. Vähemalt ei saa süüdistada Dutertet valimislubaduste mittetäitmises.
Ehe näide kahest narkosõja ohvrist on Renato Bertes ja tema poeg Jaypee Bertes, kes elasid koos veel kuue inimesega väikses räpases toas Manila lähistel asuvas slummis. Nad elatusid juhutöödest ning vahel olude sunnil ka odava metamfetamiinilaadse narkootikumi shabu müügist, mida mõlemad ka ise suitsetasid. Seetõttu arreteeriti mõlemad mehed ja viidi politseijaoskonda, kus nad läbi peksti ning lõpuks ilma kohtuotsuseta maha lasti.
Politsei ise väitis, et mehed üritasid nende relva haarates põgeneda, mis oleks aga võimatu olnud, arvestades seda, et mehed olid liikumisvõimetuks pekstud. Niisiis langesid need isa ja poeg Duterte narkosõja ohvriks. Võib-olla õigustatult, sest ometigi olid nad süüdi, kuid kuivõrd saab kellelegi tegelikult pahaks panna narkootikumide tarvitamist, et kasvõi hetkeks põgeneda end ümbritsevast vaesusest ja viletsusest. Nii kurb kui see ka ei ole, on agulites virelevate filipiinide ainukeseks rõõmuallikaks viimaste kopikate eest ostetud uimastid.
Tähelepanu on püüdnud ka filipiinlanna Mary Jane Veloso lugu. Vaesest perest pärit neiu vahistati 2010. aastal Indoneesias kui tema kohvrist leiti 2,2 kilogrammi heroiini. Tema toetajate sõnul on Veloso ehe näide vaesest tüdrukust, kellele lubati Malaisias tööd teenijana, kuid kellest tehti tema enda teadmata narkomuul.
Sellest hoolimata määras Indoneesia kohus talle surmanuhtluse, mis sealsete seaduste järgi on üsna jõhker – keset ööd äratatakse vang, kes kinniseotud silmadega viiakse lagendikule, kus relvastatud sõdurid tema pihta tule avavad, sihtides algul südant. Kui vang kuulirahe all veel elu ei kaota, on komandör sunnitud tegema otsustava lasu pähe.
Vangil on nii palju vabadust, et otsustada, kas ta soovib surmanuhtluse täideviimisel seista või põlvitada. Selline meetod on Indoneesias jõus olnud alates aastast 1964 ning kutsunud üles palju pahameelt üle maailma. Eelmisel aastal hukati sel viisil näiteks kaks Austraalia kodanikku.
Eelmine Filipiinide valitsus võitles aktiivselt Veloso elu eest, kuid president Duterte on lubanud austada Indoneesia valitsuse otsust, sest ta usub Indoneesia karistussüsteemi. Võib arvata, et Duterte näeks hea meelega surmanuhtluse taastamist ka Filipiinidel, kus see 2006. aastal kaotati.
Sõda narkootikumide vastu ei ole ainult Filipiinide pärusmaa, vaid probleem, mis puudutab Kagu-Aasiat üleüldiselt. Täpselt samasuguse sõja uimastite vastu, milles hukkus ligi 2500 inimest, kuulutas 2003. aastal Tai valitsus. Inimõiguste rikkumised ning ilma kohtuotsuseta hukkamised ei kõigutanud avalikku toetust Tai riigijuhtidele.
Arvamusküsitluste kohaselt toetas 90 protsenti kodanikest 2003. aasta uimastivastast kampaaniat Tais, samasugune toetusprotsent paistab praegu olevat ka Duterte poliitikal. Niisiis ei ole Filipiinide narkosõda esimene Kagu-Aasias ega jää ka viimaseks. Kuigi Duterte meetmed on rahvusvahelisel areenil suure kriitikatule alla sattunud, on need aga inspireerinud naabruses paiknevat Indoneesiat, kes on kuulutanud, et tahab samasuguse kampaania korraldada ka Indoneesias.
Tõsi, mõningate andmete põhjal võib uimastivastast võitlust Filipiinidel edukaks pidada. Võimude hinnangutel on ligi 700 000 narkodiilerit ja -sõltlast end vabatahtlikult üles andnud vältimaks surma käimasolevas narkosõjas. Lisaks sellele olevat illegaalsete uimastite tarne kahe kuuga vähenenud 90 protsenti. Filipiinide valitsuse sõnul on see märgatavalt vähendanud kuritegevust riigis. Tulemuseks on ka mitmekordselt ülerahvastatud vanglad, kuid vaevalt vangide heaolu Dutertele praegu peavalu valmistab.
Nagu alati on igal lool kaks poolt. Selles sõjas on võitjaid ja kaotajaid. Kuigi ülejäänud maailm vaatab õudusega pealt, kuidas Manila tänavatel kahtlusaluseid lihtsalt tapetakse, on kohalikud ammu oodanud hetke, et keegi võtaks riigis lokkava narkoprobleemi käsile. Aga kohtuinstitutsiooni eiramine tähendab seda, et paratamatult saavad omakohtu tõttu hukka ka hulk süütuid inimesi. Praeguseks on Duterte režiim nõudnud ligi 2500 inimese elu, mis on vast liialt ränk hind oma lubadusi ellu viia.