Rando Värnik

FOTO: URMAS LUIK/PRNPM

Nüüdseks on põllumajandustootjate poolt korraldatud sõbralik «märkamise» üritus toimunud ning võiks heita emotsioonidevaba pilgu tegelikule olukorrale põllumajanduses, kirjutab Eesti Maaülikooli professor Rando Värnik.

Viimasel ajal on läbi meedia kostunud erinevaid seisukohti piimandusega seonduva kohta. On avaldatud mõtteid, et kuivõrd kogu Euroopas on piima palju ja selgelt on tegemist piima ületootmisega, siis peetakse normaalseks niinimetatud loomulikku kohanemist olukorraga ja soovitatakse paljudel tootmine lõpetada ning leida endale teisi väljakutseid või teisi valdkondi. Turumajandusest tulenevate põhimõtete rakendamine on kindlasti vajalik, kuid mis saab siis edasi?

Põllumajandustootjad näitasid ju väga ilmekalt, et viimasest kriisiperioodist tingituna on meie karja vähendatud umbes 10 000 lehma võrra ning selline vähenemine võib jätkuda, kui me ei otsi võimalusi konkurentsikeskkonna parandamiseks. Selline vähendamine on selgelt teatud geneetilise- ressursipotentsiaali kaotamine, mille taastamine võtaks kümneid aastaid, rääkimata ühe looma ostu taastamisväärtusest rahalises väljenduses.

Kindlasti võib osaliselt nõustuda väitega, et piimatootmises tehakse ka ettevõtetes ise juhtimisvigu ja seetõttu osad ettevõtted sulgevad uksed, aga probleem on märksa sügavamal.

Milline on siis alternatiiv meie põllumajandusmaa kasutusele tulevikus, kui peamegi karja vähendama ja söödabaasi enam ei vajata? Märkamine ei olnud seotud selgelt ainult piimatootmises valitsevate probleemide teadvustamisega ning valitsusele meeldetuletuseks, vaid vajadusega pöörata põllumajanduses ja maaelus toimuvale tähelepanu laiemalt.

Väga paljudes riikides tajutakse põllumajandust kui strateegilist ressurssi, seda enam võiks seda tajuda üks väike riik, kellel on olemas nii tootmise ajalooline kogemus kui ka seda soosivad looduslikud tingimused. Tulles äsja Moldovast võin kinnitada, et kui meil sajab aasta keskmisena umbes 800 millimeetrit sademeid, siis Moldovas on vastav näitaja ainult 200, mis tähendab, et meie kulud võiksid olla oluliselt madalamad, kuivõrd selliseid investeeringuid vee kättesaadavuse kindlustamiseks rohusööda tootmisel meie tegema ei pea, saame kolm niidet Moldova ühe niite asemel.

Lihtne on soovitada, et otsige endale uus töökoht kui sektoris pole ruumi või jääb puudu võimekusest. Piimatootmises kasutatava maa üleminek taimekasvatusse, peamiselt teraviljakasvatusse, tekitab omakorda probleeme meie maaressursi jätkusuutlikkuse mõistes ning samas pole ka teraviljakasvatajatel just helgemad päevad, kuivõrd kokkuostuhinnad on alanenud.

Väga nukraks teeb paljude põllumajandusettevõtjate esinemine meedias, kes on oma ja pereelu sidunud maaharimisega ning nüüd on sunnitud tootmise lõpetama või nii-öelda kohanema. Tootjate struktuuri korrastumine piimatootmises on iseenesest vajalik, kuid kui kaugele võime sellega minna?

Kindlasti ei peaks olema see Eestile kasulik, kui meil on ainult üksikud väga suured tootmisüksused. Selline tootjate struktuur on ohuks nii keskkonnale kui ka tekitab muid riske toorme varumisel tööstustele. Piimandus ja tervikuna toidutootmine on väga globaalne majandusharu, mis tähendab, et sektoris konkurentsivõime kasvatamine on iga riigi ettevõtja ülesanne. Selleks, et selles globaalses konkurentsis püsida on vaja investeerida tehnoloogiatesse ja arendustesse.

Väärindamata kujul toorpiima ületootmine on tõsiselt küsitav, aga selles peaks nägema võimalust teenida ja selleks, et konkurentsivõimelisemaks muutuda, on eelkõige vaja otsida toorpiimale lisandväärtust pakkuvat turgu. Põllumajandussektoris on meil juba üksikuid edulugusid ühistulisest tootmisest, aga see võiks olla oluliselt suurem.

Piimandus on ainult üks näide, kus ühistusse koondumisel on kindel potentsiaal, juhul kui meil on hea idee, milliseid tooteid turgudele pakkuda ja olemas kandev äriidee. Toorme väärindamine ja selle eksport on ainus tee piimandussektori raskuste ületamiseks. Kindlasti on meie tänased väärindamise tootmisvõimsused ja võimalused ajale jalgu jäänud. Uute turgude otsingul ei tohiks keskenduda väga mahutoodetele, millega on turul raske konkureerida, vaid leida spetsiifilisi tarbijarühmi, kellele pakkuda.

Eeltoodust selgub, piimanduse probleem ei ole mitte üksnes piima ületootmine, vaid eksisteerib ka võimetus piima kasulikumal moel väärindada. Võib ju küsida, et miks me peame iga hinna eest endale rajama modernse töötlemiskeskuse, kui meie lähiriikides on need võimalused täna olemas ja me võiksime ju endist viisi oma piima toorpiimana välja vedada? Selline tegevus ei ole pikaajalises perspektiivis majanduslikult jätkusuutlik.

Ka teistes riikides (kus riigipoolselt toetatakse piimatootjaid rohkem) leiab aset piimatoodangu tõus ja ühel hetkel ei pruugi meil olla võimalust tooret müüa ning siis kerkib küsimus, mida selle toormega teha taas päevakorda? Siseturu tarbimise maht ei suurene ja seega ainus võimalus on seda välja müüa väärindatud kujul.

Kindlasti konkurentsikeskkonna võrdsustumine on põllumajandussektori jaoks väga oluline küsimus. Ajutise loomuga kriisiabid ja Euroopa Liidu poolt pakutavad meetmed piimatoodangu vähendamiseks on asjakohased täna eksisteeriva olukorra ületamiseks, kuid enda riigi toetus piimasektorile on veelgi olulisem, tunnustamaks ja tähtsustamaks neid tootjaid ja seda sektorit, kes selle üliraske aga vajaliku tööga tegelevad.

Põllumajanduse ja maaelu areng on ajast aega olnud Eestis väga oluliseks regionaalmajanduslikuks küsimuseks. Kas rääkida sellest täna või 25 aastat tagasi, tuleb tunnistada, et probleemid on ikka sarnased, ehkki rõhuasetused on muutunud. Inimeste liikumine maalt linna peegeldab piirkonna võimaluste nõrka positsiooni seista vastu tugevamini arenenud piirkondade survele.

Asukohast tulenevad eelised linnades suudavad paremini akumuleerida kapitali ja inimvara. Maapiirkondades toimuvad muutused on eelkõige demograafiliste ja ettevõtlussektoris toimunud muutuste tagajärjeks.

Eeltoodud muutused tingivad uusi väljakutseid ja ka otsuseid! Kuivõrd maapiirkondades on maal elavaid ja töötavaid inimesi vähemaks jäänud, on oluline nende allesjäänute tugeva kogukonna tekkimine ja koostöö. Eesti inimesed ei tee koostööd, ei usalda üksteist, koostöö on aga kõige alus! Seega maaelu on võimalik koostööd tegevas usinas ja tugevas kogukonnas.

Põllumajanduspoliitika on oluliselt muutunud. 2004. aastast on Eesti Euroopa Liidu liige ja sellest ajast avanesid ka Eesti põllumajandustootjatele võimalused toetuste saamiseks, mis avardas võimalusi teostada vajalikke investeeringuid rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks. Liberaalne turumajandus on oluliselt parandanud tarbija heaolu, kuivõrd konkurents tingib ka toidutoodete suhtelise odavnemise.

Samal ajal on küsimuseks, kas toit poelettidel peab olema nii odav kui ta täna on, kuivõrd tema väärtus on tegelikult oluliselt kõrgem? Toidutootjad maailmas suudavad toitu toota erinevates piirkondades erinevate hindadega ning vaieldamatult on piirkonniti erinevad ka kulud toidu tootmiseks tulenevalt klimaatilistest ja muudest asukoha tingimustest, aga iga riigi tootja peaks eelkõige tootma toidu oma riigi tarbijatele. Seega konkurentsipositsioon on muutunud ning oluliseks muutub, millised on teiste riikide poolt makstavad toetused nii otsetoetustele kui ka investeeringuteks.

Põllumajandusvolinik Phil Hogan on öelnud, et põllumajandus on strateegiline valdkond iga riigi jaoks. «Euroopa Liidus on toidusektoris umbes 25 miljonit ettevõtjat, võimaldades tööd umbes 47 miljonile inimesele. Midagi peab valesti olema, kui poes on piim odavam kui vesi».

Põllumajanduspoliitika suunamine ja kujundamine on väga oluline regionaalse tasakaalustatuse seisukohalt. Maaelu ja põllumajanduse arengu olulisus peaks olema iga riigi valitsuse suurem prioriteet, sest sellest sõltub piirkonna inimeste heaolu.

Seega vajame maaelupoliitika kujundajaid, kes suudavad suunata maaettevõtluse kasvule ning vähendada maaelanikkonna väljarännet teistesse riikidesse.