/nginx/o/2016/09/14/5832463t1h353f.jpg)
Moraalne ja ajalooline süü Teise maailmasõja ajal Poolas toimunus kuulub Natsi-Saksamaale ja Nõukogude Liidule ning surmalaagrid rajasid sakslased. Praegune Poola valitsus teeb aga suure vea püüdlusega kriminaliseerida igat viidet Poola surmalaagritele, kirjutab Iisraeli politoloog Shlomo Avineri.
Ma saabusin oma vanematega Tel Avivi mõned kuud enne Teise maailmasõja algust. Ülejäänud lähisugulased – kolm vanavanemat, mu ema seitse õde-venda ja mu viis nõbu – jäid Poola. Nad kõik tapeti holokausti käigus.
Olen mitu korda Poolas käinud, alati kaaslaseks juutide puudumise tunne. Mu raamatuid ja artikleid on poola keelde tõlgitud. Olen andnud loenguid Varssavi ülikoolis ja Krakovi Jagiellonian ülikoolis. Hiljuti valiti mind Poola Kunstide ja Teaduse Akadeemia välisliikmeks. Kuigi mu poola keele teadmised on kasinad, pole riigi kultuur ja ajalugu mulle võõrad.
Nendel põhjustel mõistan, miks Poola valitsus esitas hiljuti seaduseelnõu* ajalooliste küsimuste kohta. Aga olen ka maruvihane.
Poolakad mõistetavalt näevad end esiti kui natside ohvreid. Mitte ükski okupeeritud riik Euroopas ei kannatanud samamoodi. Poola oli ainuke riik, kus Saksa okupatsiooni ajal lõpetati valitsusinstitutsioonide tegevus, saadeti laiali armee ning suleti koole ja ülikoole. Isegi riigi nimi kustutati kaardilt. Kaheksateistkümnenda sajandi kordusmängus, kui Poola jagati Venemaa ja Preisimaa vahel, viis 1939. aasta Molotov-Ribbentropi pakt Saksamaa sissetung valguses Ida-Poola okupeerimiseni Venemaa poolt. Poola ametivõimudest ei jäänud jälgegi.
/nginx/o/2015/02/03/3733299t1h647f.jpg)
Poola riigi ja selle institutsioonide täielik hävitamine muutis Poola ideaalseks asukohaks kolme Saksa surmalaagri jaoks, kus tapeti kuus miljonit Poola kodanikku, kellest kolm miljonit olid juudid ja kolm miljonit poolakad. Igal pool mujal Saksamaa poolt kontrollitud Euroopas pidid natsid kasvõi taktikalistel põhjustel tegelema kohalike valitsustega, mõnikord isegi väga keerulisel moel.
Seetõttu on Poolal õigus nõuda, et laagreid ei nimetataks Poola surmalaagriteks (isegi USA president Barack Obama nimetas neid kord ekslikult nii). Tegemist oli Saksa laagritega okupeeritud Poolas.
Praegune Poola valitsus teeb aga suure vea püüdlusega kriminaliseerida igat viidet Poola surmalaagritele. Ainult mittedemokraatlikud režiimid kasutavad selliseid meetmeid, selle asemel et toetuda avalikule arutelule, ajaloolisele selgitusele, diplomaatlilistele kontaktidele ja haridusele.
Valitsuse välja pakutud seadusandlus läheb aga veelgi kaugemale: see püüab muuta kriminaalselt karistatavaks iga viite poolakate rollile holokaustis. Veel viitab see niinimetatud ajaloolisele tõele, mis puutub juutide sõjaaegsele massitapmisele Jedwabne linnas poolakatest naabrite poolt.
Kui ajaloolane Jan Gross avaldas oma uurimuse, mis tuvastas, et poolakad ja mitte sakslased olid need, kes põletasid Jedwabnes elusalt sadu juute, kannatas Poola loomulikult tugevaid süümepiinu. Kaks Poola presidenti – Aleksander Kwaśniewski ja Bronisław Komorowski – tunnistasid leide ning palusid avalikult ohvritelt andestust. Komorowski ütles: «Isegi ohvrite riigis paistab olevat mõrvareid.» Nüüd väidavad ametivõimud aga, et probleemi peaks uuesti uurima, põhjendades sellega ka massihaudade ekshumeerimise vajadust.
Valitsuse vaated ja ideoloogia on Poola sisemine küsimus, aga kui see üritab kinni mätsida või eitada Poola ajaloo probleemseid aspekte, võib isegi neil, kes kes Poola valuga samastuvad, tekkida küsimusi, mis Poola jubedate kannatuste valguses võivad olla seni kahe silma vahele jäetud. Need küsimused ei ole tühised ega suunatud üksikisikute käitumisele, vaid viitavad riiklikele otsustele.
Esimene küsimus puudutab 1944. aasta augustis toimunud Varssavi ülestõusu ajastust. Poolakad toovad õigustatult esile, et Wisła äärde jõudnud Punaarmee ei aidanud Poola sõdureid, vaid Stalini ühe kõige küünilisema sammuna lubas sakslastel ülestõusu takistamatult alla suruda.
Miks aga Poola põrandaalune opositsioon (Armia Krajowa, või Koduarmee), mida kontrollis Poola eksiilivalitsus Londonis, sel hetkel ründas? Sakslased olid juba taganemas, Ida-Poola oli juba vabastatud ning Punaarmee oli vabastamas Varssavi ennast. Poola ametlik selgitus on see, et sakslastevastane ülestõus oli ka ennetav rünnak Nõukogude Liidu vastu eesmärgiga teha Varssavi vabastajateks Poola ja mitte Nõukogude jõud.
See võib selgitada (kuid ilmselgelt mitte õigustada) miks Nõukogude Liit keeldus poolakaid aitamast. Küsimused aga põlevad siiani: Miks ootas Koduarmee üle nelja aasta enne, kui tõusis Saksa okupatsiooni vastu üles? Miks ei takistanud see kolme miljoni juudi ja kõigi Poola kodanike süstemaatilist hävitamist ega rünnanud juudi ülestõusu ajal Varssavi getos 1943. aasta augustis?
/nginx/o/2016/09/14/5832397t1h224d.jpg)
Vahepeal on kuulda argumente selle kohta, kui palju relvi Koduarmee saatis – või ei saatnud – geto võitlejatele. Küsimus aga pole selles. Varssavi geto ülestõusu allasurumine võttis sakslastel nädalaid. «Aaria poolel» nägid ja kuulsid poolakad kõike toimuvat, kuid nad ei võtnud midagi ette.
Me ei saa teada, mis oleks juhtunud, kui Koduarmee oleks juutidega liitunud – mitte ainult Varssavis, vaid kogu okupeeritud Poolas, kus nad olid tuhandeid oma liikmeid ette valmistanud võimalikuks ülestõusuks. Kindel on see, et natside SSil oleks olnud palju keerulisem getot hävitada ning «juudi ülestõusuga» liitumine oleks sellele lisaks olnud tugevaks tõendiks solidaarsuse kohta Poola juutidega. Olulisimaks punktiks on see, et esile tõstetakse moraalset dimensiooni otsuse taga alustada ülestõusu selleks, et ennetada Varssavi vabastamist Nõukogude Liidu poolt, samal ajal eirates seda, et ei suudetud ennetada kolme miljoni Poola juudi tapmist ega liitutud geto ülestõusuga. Küsimused mõlema kohta on õigustatud.
Siin tõuseb esile veel üks kaua alla surutud küsimus. 1939. aasta märtsiks brittide ja prantslaste valitsused juba teadsid, et Hitlerile meele järele olemine oli läbi kukkunud: Tšehhoslovakkia hävitamise järel oli Natsi-Saksamaa pöördumas Poola vastu. Tol kevadel andsid Suurbritannia ja Prantsusmaa garantii kaitsta Poolat Saksamaa sissetungi vastu.
/nginx/o/2016/09/14/5832367t1h278b.jpg)
Samal ajal tegi Nõukogude Liit Suurbritanniale ja Prantsusmaale ettepaneku luua ühine front Saksamaa Poola-vastase agressiooni vastu – see oli esimene katse moodustada Nõukogude ja Lääne vaheline natsivastane liit. 1939. aasta augustis reisis Inglismaa ja Prantsusmaa ühine sõjaväeline delegatsioon Moskvasse, kus Nõukogude Liidu delegatsiooni juhiks olnud kaitseminister Kliment Vorošilov küsis lääneriikide ametnikelt lihtsa küsimuse: kas Poola valitsus nõustuks Nõukogude armee sisenemisega riiki, mis oleks vajalik Saksamaa sissetungi peatamiseks?
Nädalatepikkuse vabisemise järel Poola valitsus keeldus. Üks Poola valitsuse minister väidetavalt küsis: «Kui Nõukogude Liidu armee siseneb Poolasse, siis kes teab, millal nad lahkuvad?» Inglismaa, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu vahelised kõnelused kukkusid läbi ning paar päeva hiljem allkirjastati Molotov-Ribbentropi pakt.
Poola positsioon on mõistetav: 1918. aastal iseseisvuse taastamisel leidis Poola end jõhkras sõjas Punaarmeega, mis oli valmis Varssavi okupeerima. Ainult Prantsuse sõjaväe tugi aitas venelasi tagasi tõrjuda ning Poola iseseisvust päästa. 1939. aastal paistis, et Poola kardab Nõukogude Liitu rohkem kui Natsi-Saksamaad.
Me ei saa teada, kas Poola oleks suutnud vältida Saksa okupatsiooni, kui see oleks nõustunud sissetungi korral Punaarmee sisenemisega riiki, veel vähem siis seda, kas Teist maailmasõda või holokausti oleks saanud ära hoida. On aga mõistlik jääda arvamusele, et valitsus tegi Poola ajaloo ühe kõige saatuslikuma ja katastroofilisema otsuse. Igal juhul muutis Poola seisukoht võimalikuks Molotov-Ribbentropi pakti ning 1944. aasta Varssavi ülestõus tõi kaasa linna peaaegu täieliku hävinemise.
Kindlasti ei tohiks eelnevat näha ohvri süüdistamise katsena. Moraalne ja ajalooline süü kuulub Natsi-Saksamaale ja paralleelselt Nõukogude Liidule. Kui aga praegune Poola valitsus soovib ajalugu ümber kirjutada, peab käsitlema ka neid laiemaid probleeme. Riik ja selle juhid vastutavad oma otsuste tagajärgede eest.
/nginx/o/2016/09/14/5832239t1hc8b4.jpg)
Hiljuti külastasin juudi muuseumi POLIN Varssavis, mille algatas tollane president Kwaśniewski. Mulle avaldasid väga muljet nii materjalide rikkus ja esitlus kui kogu projekti läbiv rafineeritus ja ajalooline terviklikkus: näitus tegi selgeks, et Poola ilma juutideta ei oleks Poola.
Muuseum näitab aga ka selle põimunud ajaloo tumedamat külge, eriti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi jooksul Roman Dmowski radikaalse natsionalistliku juudivastase Endecja partei esile tõusmist. Minuga kaasas olnud mittejuudist sõber ütles: «Praegu on aeg ehitada võrreldava standardiga Poola muuseum.»
Mu sõbral on õigus. Poola praegune valitsus on edasi rühkimas aga viisil, mis on nii vale kui rumal. Saksamaa ise on ju näidanud, et Poola suudab ennast kõige paremini kaitsta just tõega maadeldes.
Shlomo Avineri on Jeruusalemma Heebrea ülikoolis politoloogia professor ning Iisraeli Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige.
Copyright: Project Syndicate, 2016.
* Poola praegune Õiguse ja Õigluse partei ja peaminister Beata Szydło valitsus esitas augustis seaduseelnõu, millega saaks trahvi või kuni kolmeaastase vangistusega karistada igaüht, kes kasutab fraasi «Poola surmalaagrid». Parlament, kus suur hulk kohti on sama erakonna esindajate käes, pole seadust veel kinnitada jõudnud. Poola valitsuse sõnul on seaduse eesmärgiks hoiduda inimeste, eriti noorte eksitamisest valeinfoga justkui oleks surmalaagrid loonud poolakad.
Poola justiitsminister Zbigniew Ziobro kommenteeris, et uue seaduse kohaselt võetakse kriminaalvastutusele «igaüks, kes avalikult ja fakte eriates ütleb, et Poola rahvas osales, on vastutav või kaasvastutav Kolmanda Reichi kuritegude eest.»