Marti Aavik

FOTO: Peeter Langovits

Kui Ronald Reaganil oleks olnud sama hea tervis, kui arstiteaduse imedest unistajad paljudele praegu sündivatele ameeriklastele, teistele läänlastele ning meiegi lastele ennustavad, saaks ta homme puhuda sünnipäevatordil surnuks sada küünlaleeki. Praegu aga võime meie meenutada meest, kes suri kuus ja pool aastat tagasi.


Ja nagu ajalooliste isikute puhul tihti juhtub, pole sugugi lihtne otsustada, kas räägime inimesest või ta ajastust. Kas oskame ära märkida just tema enda – vaba inimese – maailma mõjutanud tegusid.

Või käib me jutt juhtumisi rööbiti kulgema sattunud ajaloolistest… protsessidest, ja inimene, isegi USA neljakümnes president, on lihtsalt üks tuhandeis seoseniitides ja juhuste rägas siplev nukuke, kelle olemisest üksikisikuna sõltub lõpuks nii vähe, et vajadus temast rääkida lähtub üksnes meid petvast tundest, et see on kuidagi oluline. Milleks jännata küünaldega tordil või miks tähistada sünniaastapäevi, kui üks inimene on pelk ussike ajaloos?

Mina aga usun, et nii trööstitut pilti inimese vabadusest ja ta valikute mõjust ei tasu omaks pidada. Kommunistide allajäämine ei tulnud mitte valesammudest geopoliitilises kabes, vaid inimeste otsustusvabaduse austamine, ka individualism, kui soovite, osutus ühiskondade pikamaajooksus tulemuslikumaks.

Üks külma sõja aegsetest kalkulatsioonidest, et võidurelvastumisel pole mõtet, sest igale läänlaste toodetud pommile vastab Nõukogude Liit oma pommi või tanki tegemisega, osutus valeks.

Kommunistidel lõppes võhm hoolimata sellest, et nad said rahvast igatpidi pitsitada. Selgus, et ka tsehhi nurgas seltsimeestega viina visanud tööline polnud mutrike, vaid inimene suure algustähega, ajaloo kulgu mõjutanud tegija.

Ta oli minu, toonase Eesti koolilapse vaenlase vaenlane ja ta oli Reagani vaenlase vaenlane, järelikult liitlane. Partei proovis nokastanud töölist utsitada kampaaniate ja programmidega, aga tööline ei võtnud vedu.

Insener aga sulges õhtul oma värvi igatseva kabinetiukse, surus karvamütsi pähe ning rakendas loovust kodus köögilaua ääres nalja visates. Kommunistide kujutlus inimesest osutus fundamentaalselt valeks.

Tähesõdade programmi tehnilise võimalikkuse üle võib tagantjärele targutada, ent strateegiline mõte selle taga oli näiteks Henry Kissingeri arvates korrektne. Igal juhul kukkus sest välja edukas silmamoondus, meilegi vabaduse lähemale toonud võlutrikk, kui soovite.

Kui vastab tõele, et Reagan jäi pärast atentaati töntsimaks ja teisel ametiajal näris ta võimeid juba ajuhaigus, on ninanips kommunistidele seda suurem. Sellest ajast võib tuua mitmeid näiteid, kus tulemus sõltus just Reagani isiklikust sooritusest. Olgu selleks või ta etendus Reykjavíkis kohtumisel Gorbatšoviga. Inimene on siiski tähtis!