/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
18. septembril peetakse Venemaal riigiduuma valimisi. Mõistagi on igasugused Venemaa valimised ammugi muutunud demokraatia matkimiseks. Aga seaduse järgi saavad kuu aega enne valimisi erakonnad endale eetriaega ning Venemaa valijaskond sellega võimaluse diskussioone jälgida, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Poliitikute vaidlused kipuvad ühiskonda erutama ning Venemaal arenebki agar mõttevahetus. Sellest ei ole eemale jäänud minagi ja ma pidasin mõistlikuks jagada Postimehe lugejatega oma mõttevahetust oponentidega, mis on juba niigi avaldamist leidnud Tomski «Diskuss-klubi» lehekülgedel.
Oponendiks on mu sõber Vladimir Tsarjov, kes on poliitikaanalüütik ja tuntud blogija.
Vladimir Tsarjov (VT): Venemaa ei karda mingeid sanktsioone. Sanktsioonide tühistamine on eluliselt vajalik ainult Venemaa offshore-eliidile, see tähendab ärimeestele ja poliitikutele, kel on hädavajalik hoida kontrolli all läände toimetatud kapitali. Venemaa majanduse seisukohast on palju tähtsamad keskpanga ja Medvedevi valitsuse sammud. Paraku on keskpanga juhtkond aidanud ainult kaasa valuutaspekulantide rikastumisele, keskpank ise aga tegeleb peamiselt isiklike küsimuste lahendamisega.
Andrei Kuzitškin (AK): Kõik on sootuks teisiti, mehed! Sanktsioone ei kehtestatud ju Venemaa vastu, vaid Venemaa pankade vastu, kel oli piiramatu ligipääs lääne vahenditele ja kes selle abil pakkusid Venemaa finantsturul laenu intressiga 100–500 protsenti. Sanktsioonid on lisaks kehtestatud Venemaa ettevõtete suhtes, kes jäid sellega ilma ligipääsust lääne tehnoloogiale.
Lääne raha ja tehnoloogia on kaks «vaala», millele on seniajani tuginenud Venemaa majandus. «Vaalad» on aga minema ujunud ning Venemaa majandus vajub hüüdlausete «Aga meil on ükstapuha, sest Krimm on meie!» all aeglaselt, kuid kindlalt põhja. Euroopa ja USA SKT kasvab, Venemaa oma stabiilselt kahaneb. Mis kõige hirmsam: need sanktsioonid on kui viitsütikuga miin – mida aeglasemalt need Venemaad kriisi suudavad tõmmata, seda kauem kestab ka neist väljarabelemine.
Majandussõja tagajärjed võivad avaldada mõju aastakümneid, sest arengut ei saa kuidagi peatada. Venemaa on ent oma tehnilises arengus seiskunud ja see on lausa silmata nähtav. Kümne aasta eest kuulus Gazprom maailmas kapitalisatsiooni (aktivate väärtuse) poolest ettevõtete esikolmikusse, tänapäeval aga ei kuulu MITTE ÜKSKI Venemaa ettevõte maailma saja esimese haldusettevõtte hulka. Amazon suudab kahekordselt osta ära Gazpromi ja Rosnefti.
Loomulikult maksab oma hinda sanktsioonide eest nii Venemaa kui ka Euroopa. Aga kui Euroopale tähendab see kasvu vähenemist 0,2 protsendi võrra, siis Venemaa puhul on mängus kogu maa saatus. Lisaks on kahtlemata põnev teada saada, et kõigis Venemaa majanduse probleemides on süüdi Medvedev. Jah, Vladimir, koguge julgust ja öelge kõigile otse näkku: kõiges on süüdi PUTIN!
Keskpank ega Medvedev ei aja vähimalgi moel iseseisvat poliitikat: on olemas ainult Putini võim ja tema poliitika, mis hoiab kinni tema isiklikust võimust iga hinna eest. Isegi Venemaa enda hukkumise hinna eest!
VT: Putini lahkumine ei muuda midagi, kuni riigis valitseb «offshore-eliit» – selle asemel valitakse lihtsalt kõrgemate ametnike seast uus tsaar. Riigile ei tule sellest midagi head. Putin ei ole kõikvõimas. Seda näitas ilmekalt Nemtsovi tapmine otse Kremli müüri ääres.
AK: Absoluutselt õige seisukoht: kleptokraatia juhi tagasiastumine ei hävita veel kleptokraatiat. Vajalik on reformipakett ja tõelised üleriigilised uue presidendi valimised.
VT: Aga kelle seast valida? Võimu juures on ju ainult vargad. Tänane Venemaa eliit teenib läänt, hoiab raha lääne pankades, kinnisvaragi kuulub Euroopale ja Ameerikale. Venemaale on vaja uut eliiti, mis teeniks Venemaa riiklikke huve. Enne seda on presidendi väljavahetamine äärmiselt ohtlik.
AK: Venemaal elab 140 miljonit inimest? Kas tõesti pole nende seast kedagi valida?
VT: Venemaal elab jah 140 miljonit inimest, aga tuntud, raha ja sidemetega inimesi nende seas just nii palju ei ole. Eliit, kes peidab raha offshore’is, valib endale meeldiva presidendi. Konkurendid aga võtab rajalt maha. Kuni võimul on Putin, säilitab ta Venemaa eliidi eri rühmade huvide tasakaalu. Pärast tema lahkumist variseb kõik kokku. Ja kuhu peaks Putin ise pärast lahkumist minema? Saksamaal ega USAs ei oota teda keegi. Venemaal ilma võimuta olla on samuti väga ohtlik. Putin on Venemaale vajalik. Ühiskonnas valitseb tarvidus muutuste järele ja just tema neid muutusi läbi viibki.
AK: Totalitaarsed liidrid ei ole kunagi arvestanud ühiskonna huvidega. Selline on juba nende loomus: nemad teavad rahvast paremini, mida on rahvale vaja. Värskeim näide on Erdoğan.
Putin on praegu peamine igasuguste muutuste pidurdaja, mis vaid ähvardavad tema isiklikku võimu. Aga seda, miks ta nii väga kardab võimu kaotada, sa juba selgitasid: põgeneda pole tal ju kuhugi. Ta hoidis tasakaalu, kuni oli ressursse raisata. Ressursid on kulutatud, tasakaal rikutud, eliit ja jõumehed on hakanud üksteisel kõri närima.
Vladimir, minu arvates sa ei usu vene rahvasse, kui muudkui kinnitad, et «nad (eliit) valivad endale meeldiva»! Aga mina usun vene rahvasse ja tema võimesse valida endale väärikas president, mitte selline, kes ainult püüab eliidile meele järele olla.
VT: Ma ei arva, et Putin on nii üdini paha president. Vaat kui jälle valitakse presidendiks keegi selline Medvedevi laadi mees, vaat siis on häda käes. Medvedev on kindlate, lääne suunas vaatavate jõudude juht. Ma pelgan ainult, et tema vähene populaarsus tõmbab põhja Ühtse Venemaa, mida ta juhib.
AK: «Medvedev» ja «juht» on kokkusobimatud sõnad. Ta oma selle niinimetatud presidendiaja jooksul ei suutnudki Putini sülest maha hüpata. Mida siis veel nüüd temast loota? Mis puutub Ühtsesse Venemaasse, siis on Putin juba ammu kõik parteid «maha jätnud»: võrgutas ära ja siis viskas tänavale. Nüüd on tema peamine tugi rahvuskaart, FSB, juurdluskomitee, välisluureteenistus, prokuratuur ja sõjavägi ka veel. Milleks talle veel mingid parteid?
Vladimir Vladimirovitšile ei meeldi vaadata mitte ainult poliitiliste vastaste, vaid ka endiste liitlaste agooniat ja surmatõmblusi, ta jälitab neid halastamatult hauani välja (head näited on Berezovski ja Litvinenko). Võib-olla pakub talle nüüd rahuldust jälgida Ühtse Venemaa võimsat krahhi.
Riigiduuma on juba ammu muutunud kõrgemalt juhitavaks hääletusmasinaks, mille tegelikud niiditõmbajad istuvad Vanal väljakul [Venemaa presidendi administratsioonis]. Sellest, kes täpselt istuvad riigiduumas järgmisel neljal aastal, ei sõltu absoluutselt mitte midagi. Pandagu sinna hommepäev kas või 450 kommunisti – ja mis siis? Kas nad korraldavad revolutsiooni või? Ha-ha-ha! Täpselt samamoodi hääletavad kõigi seaduseelnõude poolt, mida Kreml oma peldikupotti viskab ja veega nende ette laseb. Sest kõik Venemaa poliitikud on FSB «õnge» otsas, kõigi kohta on olemas kompromiteerivad materjalid, kõiki saab hommepäev kohtu ette saata. Venemaal ei saa varastada ja ei saa ka mitte varastada. Hirm on Venemaal peamine seadusandja.
VT: Minu meelest tegutseb Putin oma lähikonnas üsna pragmaatiliselt. Berezovskit karistati ääretu ülbuse eest, Hodorkovskit karistati üle piiride minevate ambitsioonide eest. Ja ühtlasi selgitati kõigile oligarhidele arusaadavalt, et makse tuleb maksta. Litvinenko kohta ei oska ma midagi öelda. Aga Inglismaal tuleb aeg-ajalt ette kummalisi surmi. Nende luure on üks maailma vanemaid, neil on suur kogemus, kuidas eri maadega toime tulla.
AK: Te ajate maksud segi «Kremli kassaga»: Venemaal kehtib juba kümme aastat süsteem, mille järgi ärimehed ei maksa mitte makse, vaid hoopis «Putini sõprade» kassasse. Kes seda reeglit ei täida, see jäetakse ärist ilma, mõnikord – ja seda tuleb päris sageli ette – ka vabadusest või lausa peast. Mis puudutab aga «kummalisi surmi» Inglismaal, siis meenutagem näiteks Trotski «kummalist surma» Mehhikos 1940. aastal, kui tema pead tabas Nõukogude Liidu kangelase Ramón Mercaderi jääkirka. Ma olen kindel, et 75 aastaga ei ole Tšekaa/NKVD/KGB/FSB süsteem muutunud, ainult tehnikat on täiustatud ja jääkirka asendatud radioaktiivse polooniumiga.
VT: Ma olen kindel, et Putin tuleb Venemaa kriisiga toime, sest rahvas toetab oma juhti ja saab aru, et seda kriisi õhutavad kunstlikult Euroopa ja USA, kes tahavad Venemaad hävitada.
AK: Aga mina olen veendunud, et Putin ei tule selle kriisiga toime, sest kriisiilmingute põhjus peitub Venemaa juhtide peas. Võim on Venemaal viimasel kümnendil katastroofiliselt degradeerunud. Mind vapustas Samara oblasti kuberneri Nikolai Merkuškini hiljutine sõnavõtt, milles ta süüdistas AvtoVAZi streikivaid töölisi selles, et neid tõukab tagant USA riigidepartemang. See on ilmekas näide Venemaa juhtiva «eliidi» ajutegevuse täielikust kärbumisest ja sellest, et nad üritavad kõik probleemid kirjutada «lääne vaenlaste» arvele.
See, et kuberneriks määratakse suvalisi inimesi FSB ridadest, tunnistab samuti võimude allakäiku, kes ei suuda enam genereerida isegi professionaalseid ametnikke. Samasse ritta kuulub Olga Vassiljeva, kes oma teaduslikes töödes ülistab õigeusu kirikut ja Stalinit, määramine Venemaa haridusministriks.
Muide, endise haridusministri Dmitri Livanovi nii äkilise tagandamisega reageeris Dmitri Medvedev omaenda ebaõnnestunud soovitusele, et õpetajad tegeleksid sissetulekute suurendamiseks ettevõtlusega. Sellise soovituse peale kogunesid kõik Venemaa õpetajad aktsiooni taha, millega nõuti valitsusjuhi tagasiastumist. Patuoinaks tehti aga Livanov: tema, vaat, ei suuda nüüd õpetajaid kontrollida! Medvedev lõi lihtsalt puruks peegli, millest vaatas talle vastu hirmuäratav ühiskondlike protestide lõust.
Valitsus teatas alles äsja järjekordselt pensionide külmutamisest, Putin aga kutsus ettevõtteid esialgu maksma palka ja alles siis makse, sest Venemaal ei jagu enam raha ei pensionideks ega palkadeks. Aga kui ettevõtted enam makse ei maksa, siis jääb ka «Kremli kassa» tühjaks. Kas ka neis probleemides on süüdi Euroopa Liit, riigidepartemang ja NATO? Ainult Venemaa võimu täielik restart võimaldaks kriisiga toime tulla. Sellepärast lähen mina kindlasti valima ja hääletan Venemaa opositsiooni poolt. Ma loodan, et riigiduumasse pääseb kas või üks inimene, kes julgeb öelda Putinile: «President, Venemaa kriis on teie enda kätetöö! Teil on aeg tagasi astuda!»
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.