/nginx/o/2011/02/04/510393t1hefe7.jpg)
6. veebruaril möödub 100 aastat Ameerika Ühendriikide 40. presidendi Ronald Reagani sünnist. Läheks liiga pikaks rääkida tema varasemast poliitikukarjäärist või sellest, et tegemist oli keskpärase Hollywoodi näitlejaga. Seepärast keskendub ajaloomagistrant Ingmar Haav sellele, mida tõi Reagani presidentuur kaasa Ameerikale ja kogu maailmale.
Eestlaste jaoks oli Ronald Reagan eelkõige mees, kes pea ainuisikuliselt murendas Nõukogude Liidu vundamendi ning viis kommunismi kokkuvarisemiseni. Reagan andis lootust inimestele, kes kuulasid tema kõnesid raadiost sahisevate Ameerika Hääle või Raadio Vaba Euroopa vahendusel.
Tema «Tähesõdade» programmi peeti Nõukogude ametlikus kõnepruugis peaaegu sõimusõnaks. Veelgi enam, president Reagan oli poliitik, kes esimesena julges Nõukogude Liitu nimetada selle õige nimega – kurjuse impeerium. See andis raudse eesriide taga olnutele 1980ndate stagnatsioonis hädavajaliku lootusekiire.
Konservatiivne Ühendriikide kirjanik Peter Schweizer, kes on kirjutanud biograafilise teose «Reagan’s War» («Reagani sõda»), nimetas Reaganit presidendiks, kes erinevalt oma eelkäijatest Nixonist, Eisenhowerist, Kennedyst jt (nemad soovisid pigem mitmesuguste tehingute ja kompromisside abil leida tasakaalu NSVLi ja muu maailma vahel), seadis algusest peale eesmärgiks selle režiimi kukutamise.
Kui Reagani eelkäija, demokraadist presidendi Jimmy Carteri ametiaeg lõpule hakkas lähenema, oli tema reiting langenud umbes 20 protsendile. Oli selge, et Carter teiseks ametiajaks Valgesse Majja ei pääse. Carterit on sageli peetud nõrgaks presidendiks.
Teisalt võiks aga öelda, Carter osutus presidendiks valel ajal ja vales kohas, ameeriklased ei olnud 1970ndatel sellise juhi tulekuks veel valmis. Ühendriigid vajasid presidendiks tugevat juhti, kes suudaks riigi välja tuua majanduslikust, välispoliitilisest – ja mis vast kõige olulisem – moraalsest kriisist. 1980. aastal toimunud presidendivalimistel osutus selleks meheks Ronald Reagan.
Reagan pälvis esimest korda laiemat poliitilist tähelepanu 1964. aastal, kui esines sütitavas telekampaanias vabariiklaste presidendikandidaadi Barry Goldwateri toetuseks. 1966. aastal kandideeris Reagan juba ise California kuberneriks ning pidaski seda ametit kaheksa aastat.
Kui Reagan 1980. aastal Vabariikliku Partei presidendikandidaadiks nimetati, oli ta 69-aastane ja seega vanim potentsiaalne president Ühendriikide ajaloos.
Reagani lubadus taaselustada Ühendriikide sise- ja välispoliitika, majandus ja moraalsed tugitalad imponeeris eelkõige ameeriklaste konservatiivsemale tiivale, kes nostalgiliselt «vanade heade aegade» järele igatsesid.
Samas näitas Reagani võit 44 osariigis, et tema toetajaskond ei koosnenudki ainult tavapäraselt vabariiklasi hääletavatest valijatest. Pärast nelja aastat Jimmy Carteriga eesotsas otsustasid ameeriklased muutuse kasuks. Teiseks ametiajaks kogus Reagan valimistel juba 49 osariigi toetuse.
Reagani võimuletuleku asjaolud on võrreldavad praeguse USA presidendi Barack Obama riigijuhiks valimisega. Pärast George W. Bushi kaheksa-aastast võimulolekut vaevles USA majanduskriisis ja oli välispoliitiliselt nii mõnestki liitlasest võõrandunud.
Väga sarnase pärandi pidi vastu võtma Reagan, kui ta 1982. aasta 20. jaanuaril ametisse vannutati. On tõsiasi, et Reagan ja Obama on Ühendriikide poliitilisel spektril üksteise vastandid, kuid nende võimuletuleku mehhanismid on olnud sarnased.
Juba 2006. aasta lõpus ütles üks Obama valimiskampaania põhistrateege David Axelrod, et «2008. aasta valimised saavad olema sarnased 1980. aasta suurte muutuste valimistega».
Mõlema kandidaadi kampaania põhines lubadusel juhtida riik uuele kursile. Oma teise ametiaja valimiskampaanias nimetas Reagan oma esimest ametiaega «hommikuks Ameerikas».
Paralleelid Reagani valitud kujundi ning Obama lööklausete «Hope» («Lootus») ja «Yes we can» («Jah, me suudame») vahel on ilmsed. Pärast võimuletulekut võõrustas Obama Valges Majas president Reagani leske Nancyt. Nancy viskas nalja, et Obama on ju vasakpoolne, millele Obama vastas: «Jah, tõepoolest, olen vasakpoolne. Vasakpoolne, kes soovib, et teda mäletataks, nagu mäletatakse Ronniet.»
Sarnaselt möödunud kümnendi viimaste aastatega kujundas ka 1970ndate maailmapoliitikat üldine majanduslangus. Eelkõige oli selle põhjus OPECi (naftat eksportivate riikide organisatsioon) kehtestatud naftaembargo, mille tagamaad peitusid Jom Kippuri sõjas Iisraeli ja araabia maade vahel. USA energiajulgeolek sattus embargo tõttu tõsise löögi alla.
Nii madalaid majandusnäitajaid kui 1974. ja 1975. aastal oli viimati nähtud 1929. aasta majanduslanguse aegu. Töötute hulk ulatus üheksa protsendini, mis oli suurim töötus alates 1941. aastast.
Tõusvad energiahinnad koos kulutustega Vietnami sõjale kergitasid inflatsiooniprotsendi kahekohaliseks. Majandusteadlased eksisid, kui arvasid, et majanduse stagnatsioon ja hüperinflatsioon ei saa toimuda üheaegselt.
Majanduslanguse tõttu taaselustus tugev konkurents Euroopast ja Aasiast. 1970ndate jooksul kaotas USA 23 protsenti oma osast maailmamajanduses, seda vaatamata dollari pea 40-protsendisele odavnemisele, mis muutis USA eksportkauba märkimisväärselt soodsamaks. 1979. aastaks oli imporditava olmeelektroonika osa kasvanud 50 protsendini.
Kõige drastilisemaks osutus kriis autotööstuses. Jaapani autotööstus haaras 1970ndatel endale USAs järk-järgult turuosa. Honda ja Toyota valmistasid odavamaid, kvaliteetsemaid ja vastupidavamaid autosid.
1980. aastaks oli Jaapani autotööstus haaranud endale 22 protsenti USA vägagi konservatiivsest autoturust. 1970ndatel toimunud Ühendriikide majanduse allakäigu põhjus oli eelkõige majanduse stagneerumine, kuid ka see, et riik oli kehtestanud rohkem keskkonna-, tervise- ja turvanõudeid, mis kõik suurendasid erasektori väljaminekuid. Ühendriikide majanduse II maailmasõja järgne kuldajastu oli lõppenud.
Välispoliitiline olukord ei teinud asja sugugi lihtsamaks. Enamik ameeriklasi oli arvamusel, et Nixoni ja Carteri ametiajal toimunud pingelõdvendus suhetes NSVLiga oli vaid kate, mis võimaldas Moskval edendada oma ekspansionistlikke huve, näidates Ameerikale selle juures head nägu (see on Obama reset-poliitika taustal ehk mõneti mõtlemapanev).
Ilmekas näide oli NSVLi invasioon Afganistani. Lisaks pidi USA tegelema vaenulike režiimidega Iraanis ja Nicaraguas.
1970ndate USA poliitilist ja ühiskondlikku elu võib paljuski pidada sissepoole vaatamise ajaks. Vietnami sõda, mis oli riigi välispoliitiliselt tühjaks pigistanud, Watergate’i skandaal ja president Nixoni tagasiastumine ning täbar majandusolukord olid tavaameeriklase riigi poliitilisest elust võõrandanud.
Muutunud oli ka Ühendriikide sotsiaalvaldkond. Tööikka oli jõudnud sõjajärgse beebibuumi põlvkond, kellel tihtilugu puudus kvalifikatsioon nõudlikumatel kohtadel töötamiseks. Kõige selle ühisnimetajaks kujuneski 1970ndate lõpu Ühendriikides termin malaise – maakeeli vaevus, ebamugavus, halb enesetunne.
Reagani presidentuuri ajal hakkas Ühendriikide majandus taas kasvama. See kasv toetus eelkõige järgmistele asjaoludele. Esiteks kaotati piirangud ettevõtluses, mille tulemusel hakkasid muu hulgas kasvama pangandus, telekommunikatsioon ja naftatööstus. Föderaalvalitsuse kulude kasvu piirati ühele protsendile aastas (väikseim kasv pärast II maailmasõda).
Kuid vaieldamatult olulisimad majanduskasvu tagamise meetmed presidendi programmis olid ulatuslikud maksukärped. Kõike seda hakati kutsuma ühisnimetajaga «reaganoomika» ning nii mõnegi Reagani kaasaegse majandusanalüütiku üllatuseks tõi see kaasa majanduskasvu, mis kestis 1990ndate alguseni.
Tagantjärele võib Reagani majanduspoliitikale muidugi objektiivsema pilgu heita. Kasv ei pruugi alati positiivne olla ja asjatundlikumates ringkondades tekitas reaganoomika meelehärmi. Esiteks viis Reagani majanduspoliitika Ühendriigid enneolematutesse võlgadesse, mis on kasvanud tänapäevani, ning teiseks tekitas see veel suurema lõhe rikaste ja vaeste ameeriklaste vahel.
Reagani välispoliitika lähtus seisukohast, et kõige olulisem on seista vastu kommunismi levikule Ladina-Ameerikas, Aasias ja Aafrikas. See polnud küll midagi uut, sest kommunismi leviku nn doominoteooria pärines juba Eisenhoweri ajast.
Reagani doktriiniks oli Ühendriikide kasvav interventsionism ja miljarditesse dollaritesse ulatuv rahaline, tehniline, aga ka moraalne toetus Ühendriikide (ja demokraatia kui sellise) suhtes «sõbralikele» režiimidele üle maailma.
Kuigi säärased ettevõtmised olid enamjaolt salajased, paljastus nii mõnigi säärane operatsioon ja osutus ebaseaduslikuks. Vaieldamatult kuulsaim oli nn Iran Contra Affair, kus kõrgeid sõjaväelasi mõisteti süüdi tehingutes Iraani valitsuse ja Nicaragua opositsiooniga.
Neis tehingutes müüsid Ühendriigid Iraanile relvi, saades vastutasuks ameeriklastest pantvangide vabastamise Iraani liitlaselt Liibanonilt, müügist saadud raha suunati aga Nicaragua sandinistade vastasesse opositsiooni.
Reagani välispoliitikat iseloomustas paljuski gambiitlikkus, millega nii mõnigi juhtiv ametnik Reagani administratsioonis sugugi rahul ei olnud. Kui Reagani-aegne rahvusliku julgeolekunõukogu liige Richard Pipes ja konservatiivne ideoloog Richard Perle kirjeldasid Reagani algatatud «Tähesõdade» programmi juba algusest peale kui strateegilist manöövrit NSVLi kukutamiseks, siis näiteks riigisekretär George Schultz oleks Reagani asemel rõhutanud traditsioonilisi diplomaatilisi läbirääkimisi.
Kui Reagan oma 1987. aasta riigivisiidil Saksamaal pöördus Berliinis Brandenburgi värava ees poodiumilt Gorbatšovi poole: «Härra Gorbatšov, lõhkuge maha see müür!» (pöördumine, mida Ühendriikide riigidepartemang oli üritanud ära hoida, vähemasti säärases sõnastuses), oli selge, et igasugused tavapärased läbirääkimised ja kompromissid Nõukogude Liiduga jäävad ära.
Kui Ameerika Ühendriikide president Ronald Reagan 2004. aasta 5. juunil suri, leidis enamik ameeriklastest end leinamas. Muidu poliitiliselt nii polariseerunud riigis nagu USA oli see erakordne nähtus. Paljud ameeriklased olid ka ise üllatunud, kuivõrd Reagan neile korda läks.
Emotsionaalseid järelehüüdeid tuli nii tuntud demokraatidelt, vabariiklastelt kui ka välisriikide esindajatelt. Oma tavapärase tagasihoidlikkusega sedastas Suurbritannia endine peaminister Margaret Thatcher: «Reagan võitis külma sõja ainsagi lasuta.»
Reagani valitsemisajal toimus Ühendriikides märkimisväärne majanduslik, sõjaline ja hingeline taaselustumine. Kahtlusteta võib väita, et Reagan suurendas Ühendriikide sõjalist kohalolekut maailmas, kuid samuti suurendas ta usku presidendi institutsiooni.
Presidendi retoorika taastas ameeriklaste (ja ka paljude teiste) usu, mis oli madalseisus tuumarelvade vastastikku tagatud hävingu, Vietnami sündroomi ja 1970ndate majanduslanguse tõttu. Reagani välispoliitiline retoorika, mis tähendas küll eelkõige «kurjuse impeeriumi» vastu võitlemist, täitis siiski ka sisepoliitilisi eesmärke.
Oma lahkumiskõnes 11. jaanuaril 1989. aastal Valge Maja ovaalkabinetis mainis Reagan taas kord fraasi «päikseline linn mäel» (shining city), mida ta oli kasutanud Ühendriikide metafoorina kogu oma presidentuuri vältel ja mis pärineb varajaselt kolonistilt John Winthropilt. Oma viimase ametliku pöördumise ameeriklaste poole lõpetas Reagan järgmiste sõnadega: «Mu sõbrad, too päikseline linn on ikka veel sümbol kõigile maailma inimestele, kes ihkavad vabadust. Oleme teinud linna tugevamaks ning jätnud selle headesse kätesse. Pole paha. Pole sugugi paha.»
Reagan seisis Balti riikide iseseisvuse taastamise eest nagu ei ükski teine välisriigi riigipea. Möödunud aasta sügisel tegid Mart Laar, Jüri Luik, Tunne Kelam ja Marko Mihkelson ettepaneku rajada Tallinna Reagani park.
Kui me nüüd, president Reagani 100. sünniaastapäeval ikka veel üha kahtleme pargi rajamises, siis võib küll öelda, et oleme selle rajamisega hiljaks jäänud. Oleksime pidanud seda tegema juba kümme aastat tagasi, Reagani 90 aasta juubeli puhuks.
Autori huviala on 1980ndate poliitiline ja esteetiline kultuur.
Ronald Wilson Reagan
USA 40. president ja California
33. kuberner.
Sündinud Illinoisis
6. veebruaril 1911. aastal iiri-šoti-inglise päritolu perekonnas.
1932
Reagan lõpetas Eureka kolledži, kus õppis majandust ja sotsioloogiat. Pärast kooli lõpetamist töötas raadios.
1937
Tema näitlejakarjäär algas 1937. aastal, mil ta kutsuti filmi «Love Is on the Air» mängima raadiohäält. Kokku on ta üles astunud enam kui 50 filmis.
1940
Abiellus näitlejanna Jane Wymaniga (1917–2007). Neil oli kolm last: Maureen (1941–2001), ühekuusena surnud Christine (1947) ja kasupoeg Michael (1945). Abielu Jane’iga lahutati 1949. aastal. Reagan on ainus USA president, kes on lahutatud.
1941
Detsembris, kohe pärast USA astumist II maailmasõtta, võeti Reagan armeesse. Lühinägelikkuse tõttu teda rindele ei saadetud, kuid ta töötas kolm aastat tagalas, tehes treeningu- ja propagandafilme.
1947
Reagan valiti filminäitlejate kutseühingu juhiks.
1952
Reagan abiellus uuesti, taas näitlejannaga – Nancy Davisega. Neil on kaks last: Patricia (1952) ja Ronald (1958).
1954
Reagani filmikarjäär oli hoo kaotanud ja ta asus tööle energiafirma General Electric avalikesse suhetesse.
1960
Poliitikasse läks demokraadina, kuid pärast Nixoni valimiskampaania aktiivset toetamist 1960. aasta presidendivalimistel (võitis Kennedy) vahetas ta ka ise leeri ning 1962. aastal sai temast ametlikult vabariiklane.
1966
Valiti California kuberneriks, kus ta oli kaks järjestikust ametiaega, 1975. aastani.
1980
Võitis presidendivalimised, kus vastaskandidaadiks oli toonane president Jimmy Carter.
1984
Kandideeris teiseks ametiajaks ja tema vastaseks oli Carteri administratsiooni endine asepresident Walter Mondale.
1989
Lahkus Valgest Majast ja asus elama Los Angelesse.
1994
Reaganil diagnoositi Alzheimeri tõbi.
2004
Ronald Reagan suri oma kodus 5. juunil 2004. aastal.
Reagani anekdoodid
Reaganil oli kombeks alustada oma kõnesid Nõukogude anekdootidega. Kunagi ei jätnud ta toonitamata, et NSVLis elavad inimesed ei ole katsumustele vaatamata kaotanud huumorimeelt.
*
Miilits laseb maha tänaval kõndiva kodaniku. Teine miilits pärib: «Miks sa seda tegid? Komandanditund ei ju ole veel alanud!» Esimene vastab: «Ma tundsin teda ja tean, kus ta elab. Ta poleks õigeks ajaks koju jõudnud.»
*
Vene, Poola ja Ameerika koer vestlevad. Ameerika koer ütleb, et kui piisavalt kaua haukuda, tuuakse sulle ikka süüa. Poola koer küsib: «Mis see söök on?» Vene koer küsib: «Mis see haukumine on?»
*
Õnnelik seltsimees on just saanud autoostuloa ja talle teatatakse, et kümne aasta pärast võib ta autot ostma tulla. Seltsimees küsib: «Kas hommikul või õhtul?» Ametnik ei saa aru: «Miks teil seda on tarvis teada, see on ju alles kümne aasta pärast?» Seltsimees selgitab: «Ma pean teadma, sest tolleks hommikuks on mul tellitud torumees.»