Karol Kovanen: üks miljon 30 elu päästmise eest – liiga palju? (3)

, Eesti Ujumisliidu president
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karol Kovanen
Karol Kovanen Foto: Erakogu

Inimese elul ei ole hinda. Kaotatud lähedase või hukkunud lapse elamata elu ei ole rahaga mitte kuidagi võimalik korvata. Siiski vaatavad meie riigijuhid igal aastal riigieelarvet koostades ka selle võimatu küsimusega tõtt ja küsivad endilt: kui palju tasub investeerida, et päästa üks, 30 või 60 elu, kirjutab Eesti Ujumisliidu president Karol Kovanen.

Eestis upub igal aastal veekogudesse lubamatult palju inimesi. Viimase kuue aasta jooksul on veeõnnetustes elu kaotanud üle 360 elujõulise inimese, seda on poole rohkem kui meie põhjanaabritel ja põhjus nende trööstitute numbrite taga on lihtne – enam kui pooltel eestlastel puudub ujumisoskus.

Trööstitu on leid värskest uuringust «Ujumisoskuse kaardistamine 5. klassi õpilaste seas 2016. aastal», mille tulemuste kohaselt hindavad meie lapsed oma ujumisoskust tugevalt üle. Kurb on see, et vähemalt pooled veeõnnetuses hukkunutest oleks päästnud piisav ujumisoskus. Aga mida siis teha?

Teeme nüüd korraks südame kõvaks ja asetame numbrid tabelisse. On ju ka riigieelarve üks suur ja tundetu Exceli tabel, mis peaks ratsionaalselt jagama meie ühise raha selliselt, et see meile võimalikult suurt kasu tooks.

1 inimelu = 1 miljon

Alustame inimelu hinnast. Maanteeameti ja Tallinna Tehnikaülikooli 2011. aasta kalkulatsioon näitas, et ühe inimese elu hind Eesti riigi jaoks on suurusjärgus 1 miljon eurot. Sellise tulemuseni jõudsid teadurid, võttes muuhulgas arvesse inimese poolt oma tööaastate jooksul maksudena makstava raha. Kuuskümmend inimelu, kuuskümmend miljonit eurot kahju ja määramatu hulk leina ja südamevalu, nii igal aastal. Kas paratamatus? Ei, see ei pea nii olema.

Oleme väike riik, meid on niigi vähe ja me ei saa endale sellist hoolimatust lubada, eriti veel nüüd, kui tegelikult on teadmine ja võimalus olukorra muutmiseks olemas, puudu on vaid valitsuse otsus. Minu pakkumine on, et kindlustame oma laste ujumisoskuse ja säästame tulevikus igal aastal vähemalt 30 inimelu.

Olemegi täna jõudnud seisu, kus kultuuriministeeriumi, sotsiaalministeeriumi, siseministeeriumi, rahandusministeeriumi, päästeameti, Selts Eesti Vetelpääste ja Eesti Ujumisliidu ühistööna on valminud ettepanek Vabariigi Valitsusele suurendada ujumise algõpetuse toetust riigieelarvest 1,1 miljoni euro võrra. See summa tagaks tulevikus olukorra, kus 90 protsenti Eesti inimestest oskaks ujuda nii, et ohuolukorras oma elu päästa. Nii hoiaksime ära vähemalt pooled uppumissurmadest.

On harukordne ja väga positiivne, et nii paljud riigiasutused on pannud seljad kokku ühise eesmärgi nimel ja mina kui kolme lapse isa ning Eesti Ujumisliidu president loodan, et seda vajaminevat miljonit nähakse kui investeeringut, mis tulevikus ennast vähemalt kolmekümnekordselt ära tasub.

Uppuja päästmine on meie endi kätes, kasutagem seda võimalust.

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles