Eestis upub igal aastal veekogudesse lubamatult palju inimesi. Viimase kuue aasta jooksul on veeõnnetustes elu kaotanud üle 360 elujõulise inimese, seda on poole rohkem kui meie põhjanaabritel ja põhjus nende trööstitute numbrite taga on lihtne – enam kui pooltel eestlastel puudub ujumisoskus.
Trööstitu on leid värskest uuringust «Ujumisoskuse kaardistamine 5. klassi õpilaste seas 2016. aastal», mille tulemuste kohaselt hindavad meie lapsed oma ujumisoskust tugevalt üle. Kurb on see, et vähemalt pooled veeõnnetuses hukkunutest oleks päästnud piisav ujumisoskus. Aga mida siis teha?
Teeme nüüd korraks südame kõvaks ja asetame numbrid tabelisse. On ju ka riigieelarve üks suur ja tundetu Exceli tabel, mis peaks ratsionaalselt jagama meie ühise raha selliselt, et see meile võimalikult suurt kasu tooks.
1 inimelu = 1 miljon
Alustame inimelu hinnast. Maanteeameti ja Tallinna Tehnikaülikooli 2011. aasta kalkulatsioon näitas, et ühe inimese elu hind Eesti riigi jaoks on suurusjärgus 1 miljon eurot. Sellise tulemuseni jõudsid teadurid, võttes muuhulgas arvesse inimese poolt oma tööaastate jooksul maksudena makstava raha. Kuuskümmend inimelu, kuuskümmend miljonit eurot kahju ja määramatu hulk leina ja südamevalu, nii igal aastal. Kas paratamatus? Ei, see ei pea nii olema.
Oleme väike riik, meid on niigi vähe ja me ei saa endale sellist hoolimatust lubada, eriti veel nüüd, kui tegelikult on teadmine ja võimalus olukorra muutmiseks olemas, puudu on vaid valitsuse otsus. Minu pakkumine on, et kindlustame oma laste ujumisoskuse ja säästame tulevikus igal aastal vähemalt 30 inimelu.