/nginx/o/2011/02/04/510492t1h6b2e.jpg)
Hosni Mubarakil on kõrini. Olles pühendanud 62 aastat oma elust Egiptuse teenimisele, on ta väsinud ja tahab erru minna. Ja tahaks minna juba kohe, mitte septembris, mil lõpeb tema viies ametiaeg. Kuid vaene vanahärra peab riigi eesotsas edasi kannatama, sest tema lahkudes vallanduks riigis kaos.
Laias laastus umbes selliselt kurtis Mubarak oma rasket saatust üleeile Christiane Amanpourile, praegu USA telekanali ABC heaks töötavale veteranreporterile. Amanpour oli muide esimene välisajakirjanik, kes pärast eelmisel kuul alanud rahvaülestõusu Egiptuse presidendilt intervjuu välja meelitas.
Mubarakile, kes on suurimat araabia riiki karmi käega valitsenud juba 30 aastat, ei paista endiselt olevat kohale jõudnud, et just tema ongi kaose põhjustaja. Kairo südamesse Tahriri väljakule kogunenud tuhanded meeleavaldajad on öelnud, et nemad enam taganeda ei kavatse ja on valmis kas või tankide ette viskuma.
Nagu juhtus Tuneesias, on rahvamassid Egiptuses juba haistnud «viimase vaarao» nõrkust – esmalt tulid lubadused hindu alandada ja parandada elamistingimusi, seejärel tõotas sõjavägi hoiduda jõudu kasutamast, tagatipuks teatab riigipea, et ei kavatse järgmistel valimistel kandideerida. Milline terve mõistusega revolutsionäär sellises olukorras taganeks?
Siit tekib küsimus, miks siis Mubarak ikkagi keeldub areenilt lahkumast. Miks on ta võtnud endale eesmärgiks Egiptuse mainet maailmas veelgi alla viia ja kaootilist olukorda süvendada? Tahab ta veel seitse kuud võimul püsida üksnes sellepärast, et tagada korrapärane, st talle sobilik võimu üleandmine? Või on siin mängus varjatud motiivid?
New York Times kirjutas eile Obama administratsiooni ettepanekust, mille kohaselt peaks Mubarak tagasi astuma kohe. Ajutiselt võtaks riigitüüri üle asepresident, endine luureülem Omar Suleiman. (Egiptuse põhiseaduse kohaselt peab presidenti asendama parlamendi spiiker, aga see selleks.)
Kuna Suleimani juhitud vahevalitsusel oleks sõjaväe, Egiptuse mõjukaima institutsiooni toetus, peaks see aitama säilitada riigis stabiilsuse. Vahevalitsusse kutsutaks ka opositsioon, sealhulgas põrandaalune Moslemi Vennaskond. See siirdeaeg lõpeks vabade valimiste korraldamisega, ilmselt millalgi sügisel.
Eemalseisja pilgule tundub see olemasolevatest variantidest kõige mõistlikum, sest eeldatavalt rahuldab see nii meeleavaldajaid kui ka sõjaväge ning teeks lõpu ebastabiilsusele, mis tuhandeid turiste, teiste seas ka eestlasi, püramiidide maalt eemale peletab.
Mubarak aga tõrgub ameeriklaste ettepanekut kuulda võtmast. Ilmselt kardab ta enda ja oma pere tuleviku pärast. President on korduvalt öelnud, et tema riigist plehku ei pane, nagu Tuneesia diktaator Ben Ali. Sellises olukorras ei ole tal just ülemäära palju julgeolekugarantiisid. Kättemaks mehele, kes oma valitsusaja jooksul on vangi mõistnud, piinanud ja tapnud tuhandeid rivaale, tõotab tulla magus.
Me ei tea täpselt, mis on USA-Egiptuse telgitagustes viimastel päevadel toimunud. Näiteks kas otsuse taga, et Egiptuse sõjavägi demonstrantide vastu jõudu ei kasuta, on Washingtoni surve, st ähvardus külmutada sajad miljonid abidollarid, mida USA Egiptusele igal aastal annab.
Küll aga on üha selgem, et Egiptust 1952. aastast valitsenud armee on paradoksaalses olukorras, kus lisaraha ja -relvastuse säilitamiseks peab ta oma võimu vähendama ja laskma sündida demokraatial.
82-aastasel Mubarakil, kellel kõigest villand on, on nüüd šanss taanduda. Hauakambrit tema auks tõenäoliselt ei ehitata.