Eiki Nestor: aitäh, Toomas!

Eiki Nestor. Foto: Sander Ilvest

Riigikogu esimees Eiki Nestor tänas riigikogu sügishooaja avakõnes oma teist ametiaega lõpetavat president Toomas Hendrik Ilvest ja ütles, et ta on olnud Eesti põhiseaduse sättele ja mõttele vastav president. «Meil pole nende aastate jooksul mitte kunagi tekkinud kahtlust, kas president saab ikka aru, et ta tasakaalustab rahva poolt valitud parlamenti, või mitte,» lausus ta.

Ilusad on need hetked, kus valdav osa inimestest ühiskonnas koondub ühe suure ja selge eesmärgi taha. Kahjuks juhtub seda väga harva. Meil viimati 25 aastat tagasi, kus joovastusime vabadusest ja ise olemisest.

Tänane Euroopa, seejuures ka Eesti, elab hoopis teisi aegu. Ja mitte ainult Euroopa, sama näeme ka teiste mandrite suurriikides. Inimesed on kuidagi väga selgelt jagunenud kaheks. Ühed tunnevad end selles teadmisteküllases üleilmastumises kindlalt. Nad saavad aru, mis toimub, näevad selles võite, näevad selles ohte, naudivad uusi kogemusi ja võimalusi. Võib öelda, et avatud ja salliv maailm on nende loomulik kodu.

Aga samal ajal on ka palju neid, kes selles uues elus tunnevad end ebamugavalt. Kas või näiteks seetõttu, et kuskile maakera avarustesse on kadunud nende senine töökoht. Või siis keegi riietub hoopis teistmoodi, kui me oleme harjunud. Usub mingit erinevat jumalat ja kummardab teda täiesti arusaamatul moel. See kõik on võõras, tundmatu ja järelikult ohtlik ning hirmuäratav. Nii tekibki soov sulguda ja veel kord sulguda ning uskuda, et elu on võimalik tagasi pöörata sinna, kust me tuleme.

Sotsiaalne ebavõrdsus koos tõrjutuse tundega loob ebakindlust ja pimedat viha. Demokraatlikus ühiskonnas ei jää muidugi selline hirm ka ilma poliitilise väljundita. Ja kui siis sellest kasu lõikavad jõud loovad veel ka oma meediaruumi, kus on võimalik kuulata ainult neid uudiseid, mis meeldivad, olemegi ühiskonna jaganud kaheks.

Aga mõelgem korraks, kas meil ikka on võimalik tänases maailmas sulguda ja ka tegelikult peatada teadmiste, kultuuride või siis investeeringute liikumist? Kas me tõesti soovime öelda sõbralikule inimesele või enda ja oma lähedaste elu eest põgenejale – ei, siia sa ei tohi mitte tulla? Teame ju, et inimesed siin maakeral jäävad ikka armuma ja lapsi saama, seejuures ei sega neid üldse nende erinev nahavärv.

Üks osa eurooplastest peab maailmas toimuvat loomulikuks ja elu edasi viivaks. Teine osa usub, et selle kõigega on võimalik võidelda. Kuidas siinkohal siis seda liitvat keskteed leida? Alustuseks võiks kas või tunnistada, et need muutused on paratamatud ja ühine mure on, kuidas kõigil koos oleks mõistlikum toimuvaga harjuda ja toime tulla. Mitte keegi ei tohi ennast selles uues maailmas tunda mahajäetuna. Sest mahajäetus ja tõrjutus tekitab trotsi, põhjendamatut viha nende suhtes, kellel on õnnestunud toime tulla. Sotsiaalne kaasatus on sama oluline kui tuleohutus kütuselaos. Me peame looma ühiskonna, kus igaühel on võimalus elada väärikat elu ja teenida elamisväärset palka.

Ja ei ole ka midagi imelikku selles, et need erimeelsused Euroopa riikides jõuavad ka Euroopa Liitu kui ühendusse. Küsimus siinkohal pole mitte ainult Suurbritannia rahvahääletuses. Me näeme seda ka mitmete teiste liikmesriikide pessimistlikus hoiakus koostöösse. Vastuolude lahendamiseks oleks justkui kaks liikumist – «Rohkem Brüsselit» ja «Vähem Brüsselit». Täna aga ei saa ka suurema koostöö pooldajad eitada asjaolu, et nende ideede elluviimine võib kokkuvõttes tuua vastupidise tagajärje mõne liikmesriigi lahkumise näol. Ja vastupidi. Täna ei saa ka euroskeptilised riigid eitada asjaolu, et kuulumine liitu ja koostöö seal on toonud neile rahvastele tegelikult kasu. Kas aga selle teadmisega elamine on küllaldane selleks, et vältida järgmiseid exit'eid?

Suurbritannia rahvahääletus on tegelikult äratuskell meile kõigile, et koostöö peaks toimuma paremini. Aga arutelu tuleviku üle peab olema avatud ja mõistetav. Ainult nii saab vältida arusaama, et Euroopa Liit on mingi liikmesriikide ja Euroopa eliidi ühine vandenõu. Kelle vastu küll, jääb ühele demokraadile arusaamatuks, aga selline uskumus on ju vägagi olemas. Eks liikmesriikide põhiseadustes ole põhialusena kirjas, et kõrgeim võim kuulub rahvale. Tõsi, vanades demokraatiates on see suuremale osale inimestest arusaadav ja nooremates veel mitte nii väga. Euroopa Liidu puhul tahabki tema kõrgeausus «kõrgeim võim» teada, kuidas seda liitu mõjutada ja käega katsuda. Kas ta täna teab seda? Julgen kahelda.

Austatud riigikogu, Berliini müüri kui sellist tegelikkuses selles linnas enam pole. Kui aga vaadata julgeolekupoliitilist olukorda maailmas, siis on tunne, justkui otsitakse uut sümbolit avatud ja suletud maailmade vahelise vastuolu märgistamiseks. Meil pole põhjust selle üle rõõmustada. Aga meil puudub ka igasugune võimalus sellega mitte arvestada. Ja meie siin ei tohi hetkekski unustada, et osa iseseisva Ukraina riigi aladest on jätkuvalt naaberriigi relvajõudude poolt hõivatud. Ehk tuletas 15 aasta möödumine 11. septembri rünnakust meile veel kord meelde, et terrorism avatud maailma vastu ei ole alles viimase kahe aasta jooksul meieni jõudnud kurjus.

Mitte ainult meie põhiseaduses, vaid ka meie hinges olev soov Eesti rahvuse, keele ja kultuuri igikestvuse kohta saab täidetud siis, kui meil on sõpru ja liitlasi. Kui see koostöö kuskilt käriseb, siis see pole Eesti huvides. Kui seda koostööd saab parandada, on meie huvi seda teha ja mitte vaikides pealt vaadata.

Austatud peaminister, riigikogu ootab huviga seaduseelnõusid, mis kuuluvad haldusreformi kavadesse. Meie soov on, et see reform tooks kaasa suuremate võimalustega avaliku võimu kohalikul tasandil. Aega ei ole enam palju jäänud. Riigikogu vajab aga aega nii aruteludeks kui otsuste langetamiseks. Jõudu tööle!

Austatud riigikogu, kas on ikka mõistlik, kui kohtuvõim annab seadusandlikule võimule märku vajadusest võtta vastu üks või teine seadus? Ja kui me teame seda ette, siis miks me ootame? Minu perekondlikus elus ei ole kooseluseaduse kehtimine viimase üheksa kuu jooksul kaasa toonud mingit muudatust. Ma usun, et sada rahvasaadikut võivad kinnitada sama. Kui me ikka veel midagi kardame, siis mida? On ju meie võimuses lahendada olukord, kus laste huvidest lähtuvalt on kohus otsuse langetanud, aga rahvastikuregister ei saa kohtu otsust täita, sest neil pole piltlikult öeldes «selliseid» lahtreid. Ma kutsun teid veel kord üles suuremale arusaamisele õnnelikust inimesest.

Eestis täna kõige kuumemal teemal soovib riigikogu valimiskogule edu Eesti Vabariigi uue presidendi valimistel. Kahjuks ka seekord osutus üheks enim vaidlusi tekitanud teemaks küsimus, kas kehtiv kord presidendivalimisteks on ikka see õige. Mu isikliku sügava veendumuse kohaselt on see kõige ebasobilikum aeg selliseks debatiks. Sest kui nüüd keegi peab presidendivalimiste korda valeks ning samal ajal osutub tema kandidaat valituks, siis saab ju presidendiks mitte päris õige inimene? Kas pole? Kutsun teid üles, et alates homsest need allesjäänud 12 päeva presidendivalimisteni võiks olla sellest teemast priid. Aga pärast seda saab uuesti arutada alates otsevalimistest kuni selle ametikoha kaotamiseni.

Austatud Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, alates president Lennart Meri teisest ametiajast muutus riigikogu ettepanekul tavaks, et parlamentaarse riigi põhiseaduse arusaamade kohaselt peaks president vähemalt kord aastas avaldama oma mõtteid riigikogu ees. Seda tava on nüüd hoitud ja täna on sul see võimalus kõigi eelduste kohaselt viimast korda.

Tänan sind riigikogu poolt nende aastate eest. Meil pole nende aastate jooksul mitte kunagi tekkinud kahtlust, kas president saab ikka aru, et ta tasakaalustab rahva poolt valitud parlamenti, või mitte. Saan aru, et see võis olla nii mõnigi kord keeruline. Oled olnud meie põhiseaduse sättele ja mõttele vastav president. Soovime sulle edu ja isiklikku õnne! Ehk siis lihtsas eesti keeles – aitäh, Toomas!