:format(webp)/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Valitsuskoalitsioon koos selle juhiga põeb jätkuvalt raskekujulist nakkushaigust – kõhkluse sündroomi. Enesestmõistetavalt tabas kõhkluse viirus ka valitsuse värskeimat liiget, välisministrit Marina Kaljuranda, kuid sellest tõvest tervenedes lõi «haigla» ukse pauguga kinni ning «elukutseline tuletõrjuja» Ligi peab päästma Rõivase põlevad rõivad, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
Kas olla välisminister või mitte olla, kas olla presidendikandidaat või mitte olla – see oli pikka aega kaljukindel küsimus. Lõppude lõpuks on Marina Kaljurand end viirushaigusest välja ravinud, kuulutanud end parimaks kandidaadiks presidendi toolile ja asunud kaljuna Eesti tulevikku mõjutama Eesti inimeste soovitud suunas.
Peab ütlema, et omal ajal läks ka Hamletil eksistentsiaalsele küsimusele vastuse leidmisega aega, kuid see oli Taani riigis. Eesti riigi oludes sundis kõhklusele vastust leidma kolmandik sellest osast eesti rahvast, kelle lemmikalaks presidendiralli – neil on ometi põhiseaduslik õigus jätkuvalt nõuda tsirkust ja leiba. Jäänud on napid kaks nädalat, mil rullub lahti lavastuse teine vaatus. Suflöörid tegid head tööd ja mahutasid lavale veel ühe osatäitja.
Mäletame, et riigikogu valimismängudele järgnevail päevil täitsid meediakanaleid pildid löödud ja petetud Marina Kaljurannast musta maasturi taustal. End Kallasest paremaks presidendikandidaadiks tituleerinud Kaljurand läks otseteed Rõivase käest õigust nõudma. Aga tunnistagem – õigust ei saa nõuda, õigus on midagi sellist, kas teda on või siis teda pole.
Kuna rahvaalgatused on jälle moes, ilmus päevavalgele neljakümne kaheksa kiri, kus pettunud Marina Kaljurannale kaasatundjaid kunagisest koonderakondlasest Paul Varulist kuni sulgpallurite Musta ja Tolmoffini (Kaljurand ju kunagine Eesti meister sulgpallis). Seda rada edasi tallates leiame end ootamatult jääkeldrist, kus ennegi rahvaalgatusi külmutatud – seal pandi president Ilvese juhtimisel viimased sügavkülma.
/nginx/o/2016/09/09/5810787t1h5340.jpg)
Politoloog Anu Toots Foorumi saates leidis seevastu Kaljuranna olevat liiga kogenematu ja tema poliitilist rabedust näitavat tõik, et ta peab kõige kurja juureks Rõivast (aga ta ju lubas!), mitte aga reformierakonna kollegiaalseid otsuseid (mille taga ju samuti elavad inimesed). Ja nagu Jürgen Ligi ütles, et igal hetkel võib olla uus olukord ja seega ka uus kokkulepe ning üleüldse, Marina sai asjadest valesti aru.
Reformierakonna juhatuse kärajate järel andis Kaja Kallas aga Kaljurannale hüva nõu – ära usu hundi juttu – isegi, kui sind presidendiks lubati teha ehk näitas näpuga Keit Pentus-Rosimannuse peale. Nüüd on kolm arukat daami asja eest, teist taga, lepitamatult tülli pööranud ja seda ühe vuntsidega mehe pärast.
Peale teise klassi matemaatikatunde riigikogus, oli reformierakondlane Valdo Randpere koguni nii julge mees, kes ütles välja, et Siim Kallas poleks isegi 21 allkirja kokku saanud riigikogus kandideerimiseks. Need allkirjad anti Kallasele hoopis avansina, et hiljem hääled tagasi võtta ja need Kaljurannale anda. Kallas aga jonnis edasi, arvates, et tema oleks parim president ja läheb lõpuni.
Paistab, et lõpp on lähedal, sest reformierakonnas visiseb, kuigi Taavi leidis, et parteis valitseb hea õhkkond. Tegusa inimesena ei saa aga Kallas vaadata pealt, kuidas erakond vaevleb viirushaiguses ja lubas kõigil Reformierakonna teisitimõtlejail valida mõni teine partei.
/nginx/o/2016/09/12/5825821t1ha159.jpg)
Kallase ülemeelik ähvardus parteikaaslasi ega ka Kaljuranda ei kõigutanud, see oli nagu tarretise naelaga seina löömine – mitte ei hakka külge. Üldsegi ei üllatuks, kui palagani puändina sokutatakse Kallasele presidenditoolist läbi kukkudes istmiku alla hoopiski peaministri tugitool. See oleks Taavi Rõivase äpardumiste jada madalaim hind.
Kaljuranna ennekuulmatu uksepaugutamine Islandi väljakul lõi aknad värisema nii Toompeal kui ka Kadriorus. Peaminister Rõivas arvas seepeale, et välisminister Kaljurannale kuluks pikem puhkus ära ja küllap mujal maailmas ei märgatagi, et ühel väikeriigil puudub välisminister. Kuid president Ilves oli seekord resoluutne ja leidis, et igal enesest lugupidaval riigil peab olema välisminister.
/nginx/o/2016/09/12/5825123t1h5639.jpg)
Ei jäänud vaesel Rõivasel muud üle, kui tuua välja raudvara, kes ennegi valitsusi sohust välja tõmmanud (juba neljas kord!). Jürgen Ligi kikilips Facebooki seinal ei konkureerinud küll Ilvese omaga, kuid Ligi on õpivõimeline. Asi läheb muidugi käest ära siis, kui Ligil peaks Berliinis Angela Merkeliga vesteldes heiastuma Kadri Simsoni naeratav nägu ja hakkab seletama midagi kanade kaagutamisest.
Lisaks on Rõivase vangerdust raske alla neelata noorminister Jevgeni Ossinovskil, kes pidas kunagi «teismelist tatikat» üldsegi mitte ministrikõlblikuks. Kuid selleks sõbrad ongi, et üksteisele hinnanguid jagada ja ükskord annavad valijad hinnangu niikuinii.
Kaldun arvama, et Rõivas võinuks siiski kogu Gordioni sõlmepuntra lahendada ühe mõõgahoobiga – Kaljurannale vaba tee presidenditoolile ja Siim Kallas sealt eest koristada tema asemel välisministriks, kus ta ennegi istunud. Lambad ja hundid määgiksid kõik rahumeelselt üheskoos.
Ja kui peaks tõepoolest juhtuma ime, millesse Kaljurand kaljukindlalt usub, siis on neljas võim (mille hulka loen kindlasti ka arvamusuuringud) hakkama saanud pretsedendiga ja teinud Eestile presidendi.
Kuid nagu Hamleti loos juhtus, võidakse lavalaudadel läbi kardina surnuks torgata vale tegelaskuju ja mine võta siis kinni – kas tahtlikult või tahtmata.
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».