Ahto Lobjakas

FOTO: Eero Vabamägi

Jürgen Ligi nimetamine välisministriks ja Maris Lauri määramine haridusministriks võiks mõistlikus maailmas tähistada märki peaminister Taavi Rõivase poliitilise küpsuse saabumisest, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Reformierakonna süvenevas sisekriisis on Rõivas üritanud olla korraga kõiki asju kõigile inimestele, aga see ei ole poliitikas kunagi kaugeleviiv strateegia. Pigem on peaminister viimastel kuudel meenutanud kääridega jooksvat last ning senise kursi jätkudes on õnnetus vaid aja küsimus.

Nii Ligi kui Lauri paistavad kuuluvat n-ö neutraalide leeri Kallase ja Kaljuranna vastasseisus, ehk esindavad sama kirik-keset-küla poliitilist pinda, millesse Rõivas on seni edutult üritanud juuri ajada.

Enam kui kuu aega on Rõivase ainus «sõber» erakonnas olnud Siim Kallas. Arvestades, et vastasleeri personifitseerib Keit Pentus-Rosimannus, on Kallase poole hoidmine võrreldav lõkke kütmisega oma istme all. Seda on peaminister ise näinud ka mõistvat, üritades olukorda aeg-ajalt tasakaalustada üsna tooreste torgetega Kallase suunas (sh mitmekordne mõistaandmine, et viimane peab ise endale riigi- ja valimiskogus toetust otsima).

Tänases reformierakondlikus valitsusmudelis tähistab välisministri koht poliitilist tupiktänavat.

Ligi ja Lauri edutamine võiks nüüd tähistada peaministri poolt katset luua endale partei keskmesse iseseisev toetuspind. Mõlemad näivad küll kalduvat veidi Kallase poole, kuid esindavad seda osa Reformierakonnast, mida senised analüüsid eesti ajakirjanduses pole kas tähele pannud või on lihtsalt alahinnanud: neid, kes näevad partei huve kehastuvat mitte isikutes, vaid reeglites. Kusjuures reegleid näidakse siin tõlgendatavat «vanakooli» moel: vähem perekonnana (millega kunagi võrdles Reformierakonda Rain Rosimannus) ja rohkem vaba mõtte kooslusena sarnase maailmavaatega inimeste jaoks.

Ilmselgelt oleks liiga optimistlik arvata, et Rõivase hädad nüüd lõppevad. Selline manööver kujutab endast tõenäoliselt liiga vähest liiga hilja. Presidendivalimised on omandanud omaenese godzillaliku inertsi, mis ähvardab peaministri lömastada sõltumata sellest, kas võidab Kallas, Kaljurand või Reps või hoopis keegi neljas. Aga Reformierakonnal kui organisatsioonil on siin esimene võimalus praegusest kriisist midagi konstruktiivset kaasa võtta.

Erakond ei pea pikas perspektiivis tingimata valima poliittehnoloogia järjest surkovilikema ekstsesside (Marina Kaljuranna esitamine parteideülese protestikandidaadina, kelle taga on varsti kogu rahva enamus) ja pooldünastilise sissisõja (Kallaste pidev tulemine-minemine) vahel. Sellises konstruktiivsemas maailmas vastaks muuhulgas ministriportfelli kaalukus selle valdaja mõjujõule erakonnas.

Tänases reformierakondlikus valitsusmudelis tähistab välisministri koht poliitilist tupiktänavat. Ojuland, Paet, Lang on nimed, mis tagasivaates saavadki orgaaniliselt vaid juhtida tehnokraadist Kaljurannani, kelle üha stratosfäärilisem orbiit sõltub vähem tema enda võimetest ja palju enam teiste plaanidest tema jaoks. Haridusministri koht on tavaliselt kuulunud mõnele väiksemale koalitsioonierakonnale ega tähista Laurigi puhul mitte poliitilist tõusu, vaid tehnokraadireputatsiooni kinnistamist.

Tänases Eesti portfellide hierarhias peaks tõeline kursimuutus – ja Rõivasele kindla pinna jalge alla tekkimine – tähendama kontrolli majandusministri portfelli üle. Viimase suunas on pürginud kõik vähegi ambitsioonikad koalitsioonipoliitikud, reeglina oma erakondade reaalsed (Savisaar, Parts) või varjatud (Michal) esinumbrid. Et tänased määramised tähendaks midagi muud kui kahe kindla kätepaari ametissepanekut valitsusse, mille elueaks ei paku enam keegi palju üle aastavahetuse, peaks Rõivas suutma läbi murda hämarate gängirivaliteetide sogast, mis ta koduerakonna atmosfääri on kujundanud kogu ta enda poliitikuks oleku jooksul.

Seal võiks olla see vaba õhk, kus isepäised poliitikud võiksid oma autoriteedi konverteerida poliitiliseks mõjuvõimuks ilma vajaduseta end tõestada enne ja pidevalt mõnes väiksemas «organisatsioonis» või tagatoas. Seal paistab olevat peaminister Rõivase ainus lootus.