Marko Suurmägi: Viies kuupäev

Marko Suurmägi Foto: Marko Saarm / Sakala

Sellest, et käes on kuu viies päev, saab Viljandis alati aru. Esimesed õllepudelitega tegelased istuvad siis kesklinna pargipinkidel juba enne kella üheksat. Just sel päeval kantakse üle enamik pensione ja toetusi. Kõigist rahasaajatest moodustab tol päeval avalikes kohtades purjutajate hulk muidugi tühise osa, aga see tõmbab tähelepanu.

Et töötan kesklinnas, näen, kuidas nood tegelased pinkide ümber kogunevad ja vahetuvad. Pidu käib tavaliselt pärastlõunani ja mida tund edasi, seda rohkem purju jäädakse. Kui ilm on ilus, on pidutsejaid hulgaliselt. Seejuures pole nad kõik sugugi niinimetatud eluheidikud, kes elavad sotsiaaltoetustest.

Pinkidel võib sel päeval joobe ja umbjoobe vahelises seisus näha ka inimesi, kes käivad regulaarselt tööl. Üks ettevõtja jutustas mõni nädal tagasi, kuidas üks tema töötaja püüab alati sotsiaaltoetuste maksmise päeva vabaks saada. Üritab graafikuid kolleegidega ümber mängida. Et siis oma päris sõpradega hullata. Tööl käitub ta aga viksilt ja viisakalt ning lõhnadega pole vahele jäänud.

Tänavu on suve lõpp olnud küll vihmane, aga 5. ja 6. september juhtusid olema soojad ja päikselised ning pidu venis pikaks. 6. septembri pärastlõunal kella nelja paiku jalutasin mööda Lossi ja Jakobsoni tänava parki magama jäänud tegelastest. Kutsusin kohale ka politseinikud, et nad seda «ilu» näeksid. Enne aga, kui patrull kohale jõudis, otsustas üks neist tõusta. Järgnev oli naljakas ja kurb. Selle joobeastme kohta, mis mehel tol hetkel oli, pole vist veel sõna leiutatud.

Männimäel üritasid elanikele näo järgi tuttavad joodikud viienda kuupäeva õhtul tulutult püüda kaht noorukit, kes olid pargipingil peetavast peost politseile teatanud. Aina alt kaduvate jalgadega ei tulnud püüdmisest muidugi midagi välja, aga ähvardused, mida elumajade vahel röögiti, olid krõbedast krõbedamad. Tapmisähvardused olid nende seas ehk kõige leebemad. Pidu polnud täielikult lõppenud veel 24 tundi hiljemgi. Umbjoobes tegelased röökisid endiselt Säästumarketi läheduses. Tõsi, seltskond oli vahetunud.

Neid joodikuid ei saa lüüa ühe vitsaga: kõigil on oma saatus. Ikkagi on kõige kurvem vaadata, kuidas sotsiaaltoetustest elavad inimesed oma nappi raha maha joovad. Just need viienda kuupäeva tegelased toovad riigile alkoholiaktsiisi tulu – sel nädalal avaldatud statistika järgi ostab pisut kainem rahvas suure osa oma alkoholist Lätist. Aga kas riigi antav sotsiaaltoetus tuleb ikka alkoholiaktsiisi kaudu eelarvesse tagasi tuua?

Mida annaks ära teha? Kiiret lahendust polegi. Tuleb teha süsteemset tööd, nagu riik on paarikümne aasta jooksul teinud näiteks joobes juhtimise vastu võideldes. Vaja on seadust, järelevalvet ja lõpuks ka positiivset sõnumit süstivaid sotsiaalkampaaniaid. Aega läheb paarkümmend aastat kindlasti, aga siis ehk midagi ka paraneb. Alkoholism ei kao kunagi ning sõltuvushaigust ei saa tõenäoliselt ka saja aasta pärast paari tabletiga ravida.

Autor on Postimees Gruppi kuuluva ajalehe Sakala peatoimetaja asetäitja.