Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/02/28/3818177t1hdfc6.jpg)
19. augustil tabas Eestit šokk ja mitte see elustavat tüüpi. Kui seni tundus, et pea saab pehmelt ja turvaliselt poetada haigekassa padjale, siis nüüd lebas seal ühtäkki auk – 33 miljoni euro suurune auk. Poole aasta vältel tekkis prognoosimatult palju päid, mis patja selle hirmsa lohu ka litsusid. Täpsemalt siis süüdlasteks töövõimetus- ja ravimihüvitis ning eriarstiabis lepingumahtu ületanud töö, kirjutab Joosep Tiks väitlusseltsi kolumnis.
Ent auk on vaja kinni lappida ja sellest arenes diskussioon, kus oli kaks arutelukohta:
* tuleb leida süüdlane
* rahaga on vaja paremini ringi käia
Esmalt, süüdlasest. Kõigepealt oli selleks rahandusministeerium, sest prognoositi 9 miljonit miinust, aga tuli 33. Riigikogu rahanduskomisjoni liikme Kadri Simsoni sõnul «on tegemist ränga eelarve planeerimise veaga.» Õli viskas veel tulle haigekassa nõukogu liige Peep Peterson, süüdistades rahandusministeeriumi survet ilusate numbrite suunas.
Õnneks leidis rahandusminister Sven Sester samuti pahalase: haigekassa alaprognoosid kuludes, millega peaks tegelema töö- ja tervishoiuminister Jevgeni Ossinovski. Viimase sõnul on mure siiski riigi eelarvestrateegias, mis kitsendab võimalusi prognoosida. Nädal hiljem said ministrid kokku ja otsustasid, et viga peab ikkagi peituma haigekassa nõukogus.
Süüdlast otsitakse tänini. Haigekassa juhti küll mõeldi lahti lasta, aga siis mõisteti, et ootamatult suur haigete hulk on pigem vääramatu jõud, selmet midagi ettenähtavat. Edasiviiv küsimus oleks siinkohal muidugi, et kui ettevaatlikult tuleks haigekassa kulusid üleüldse prognoosida. Kas eeldada planeerimisel parimat või halvimat stsenaariumit? Kindlasti ei jää ühel ootamatul päeval terve Eesti haigeks, kuid endiselt peaks haigekassa üks põhifunktsioone olema turvavõrk ka ootamatutele olukordadele.
Süüdlaste otsimine patsiente terveks ei ravi, küll aga ettenägematus süvendab nende kannatusi veelgi. Analoogselt ei piirdu ka haiglate arsenal vaid plaastritega, kuna keegi ainult marraskil jalgu ei ennusta, vaid ollakse valmis ka kõige hullemaks.
Diskussioon süüdlaste üle ei ole kindlasti kõige konstruktiivsem, sest selle tagajärjel probleemid ei lahene ega paista ka siis seda süüdlast täpselt ilmuvat. Praegu on seisukoht jäänud sinna, et süüdlane kui argument on pigem kirjutatud õnnetuse ja halva prognoosi arvele.
Raha!
On kaks koolkonda: liberaalne ja solidaarne. Esimest esindavad Sven Sester ja Remo Holsmer, kes soovivad riigil kergemini hingata lasta ja tuua tervishoidu senisest rohkem erakapitali. Omaosalus on WHO ja OSCE hinnangul Eestis juba praegu liiga kõrge, küündides 25 protsendini. Erakapitali toomine meditsiini looks Ossinovski sõnul aga luksusmeditsiini jõukamatele ja kahandaks haigekassa teenuste kvaliteeti. Võrdluseks on tervishoiu rahastamine USA poliitikat aastakümneid pöördvõrdeliselt painanud – sealne vilets avalik meditsiiniteenus on kutsunud üles laiaulatuslikuma riikliku tervishoiusüsteemi ja plaanib valitseva erakonna käe all pärast valimisi veelgi laieneda, kuna tugev rõhk erameditsiinile on tekitanud ühiskonnas palju tõrjutust ja probleeme just vaesemas elanikkonnas.
Teist koolkonda kirjeldaks Ossinovski maksiim tervishoiust: «See on solidaarne sundkindlustus ehk kõik maksavad riigile raha ja riik tagab teenuse.» Rikkad, vaesed, kõik saavad võrdselt. Ent selleks, et seda süsteemi ka kõigile jätkuks, on vaja ravikindlustuseks 130 miljonit eurot lisa, mis täidaks ka WHO soovitusliku taseme tervishoiukulude osakaalust valitsussektori kuludes – tõus 13,5 protsendilt 15 protsendini.
Ossinovski sõnul jääb praegu langetatud sotsiaalmaksust laekumata 90 miljonit eurot tulu, mis viibki küsimuse selleni, et kust see raha siis võtta. Kokkuhoid on üks pakutud reformikoht, näiteks korrastada haiglatevõrk, kuigi arstide liidu eelmine president Andres Kork usub, et kuskilt kärpida ei ole enam väga võimalik. Viimase kümnendi jooksul on Eesti tervishoiusüsteem olnud Euroopa üks kuluefektiivsemaid.
Diskussioon raha üle on tugevalt maailmavaateline, miski, mille puudumist mõningad aastad tagasi erakondadele ette heideti. Niisiis on toimunud tugev vastandumine parempoolsete erakondade ja Ossinovski ja tervishoiutöötajate vasakpoolsete vaadete vahel. Kui esimesed neist sooviksid riigi raha natukenegi tervishoiutööst vabastada, siis viimased sooviksid just vastupidist – suuremat riigi osalust tervishoius. Ossinovski ja tervishoiutöötajate kasuks räägivad praegu tugevalt argumenteeritud vajadus panustada paremasse tervishoidu ja ühtlasi ka selge arusaam haigekassa tegevusest, erinevalt suvalistest uitmõtetest meditsiinist erakätes.
Kokkuvõttes on haigekassa taas seal, kus räägitakse Eesti tervishoiusüsteemi reformimisest. Väitluslikult on seda arutelu raske veel hinnata, tegemist on protsessiga, mis iga päev toob uusi argumente. Kõlama on jäänud, et vananeva ühiskonna kursil tuleb ette üha enam kulutusi tervisele, kuid vananemine pole süü ühiskonna pakutava tervishoiu ees. Pigem on kehvemaks muutuv ja kallinev tervishoid küsimus ühiskonnale nende tulevastest väljavaadetest. Töö- ja tervishoiuminister on võtnud ette «Teeme ära» haigekassas, et tervist ja eluiga jätkuks kõigile kauemaks.
Tänased arutelud tõestavad, et lisaraha tuleb haigekassasse suunata, ent tulevikus ootavad meid veel arutelud sellest, kui palju ja kellel jagub solidaarsust seda lisaraha maksta. Võrreldes argumente haigekassasse lisavahendite suunamise poolt ja vastu, on paremini rahastatud haigekassa seisukohad seni tõestatumad ja selgesti arusaadavad.