Ent auk on vaja kinni lappida ja sellest arenes diskussioon, kus oli kaks arutelukohta:
* tuleb leida süüdlane
* rahaga on vaja paremini ringi käia
Esmalt, süüdlasest. Kõigepealt oli selleks rahandusministeerium, sest prognoositi 9 miljonit miinust, aga tuli 33. Riigikogu rahanduskomisjoni liikme Kadri Simsoni sõnul «on tegemist ränga eelarve planeerimise veaga.» Õli viskas veel tulle haigekassa nõukogu liige Peep Peterson, süüdistades rahandusministeeriumi survet ilusate numbrite suunas.
Õnneks leidis rahandusminister Sven Sester samuti pahalase: haigekassa alaprognoosid kuludes, millega peaks tegelema töö- ja tervishoiuminister Jevgeni Ossinovski. Viimase sõnul on mure siiski riigi eelarvestrateegias, mis kitsendab võimalusi prognoosida. Nädal hiljem said ministrid kokku ja otsustasid, et viga peab ikkagi peituma haigekassa nõukogus.
Süüdlast otsitakse tänini. Haigekassa juhti küll mõeldi lahti lasta, aga siis mõisteti, et ootamatult suur haigete hulk on pigem vääramatu jõud, selmet midagi ettenähtavat. Edasiviiv küsimus oleks siinkohal muidugi, et kui ettevaatlikult tuleks haigekassa kulusid üleüldse prognoosida. Kas eeldada planeerimisel parimat või halvimat stsenaariumit? Kindlasti ei jää ühel ootamatul päeval terve Eesti haigeks, kuid endiselt peaks haigekassa üks põhifunktsioone olema turvavõrk ka ootamatutele olukordadele.
Süüdlaste otsimine patsiente terveks ei ravi, küll aga ettenägematus süvendab nende kannatusi veelgi. Analoogselt ei piirdu ka haiglate arsenal vaid plaastritega, kuna keegi ainult marraskil jalgu ei ennusta, vaid ollakse valmis ka kõige hullemaks.