Michael Bröning: Kas Saksamaa külalislahkusel on kriips peal?

Asüülitaotlejad möödunud aastal Ungari piiril. Foto: SCANPIX

Eelmisel aastal humanistlikku külalislahkust üles näidanud Saksamaa on hakanud pagulaste vastuvõtmist piirama, kirjutab Michael Bröning.

Berliinis oli rahulolematuse suvi. Täpselt aasta eest avaldas miljonitele inimestele kogu maailmas muljet kantsler Angela Merkeli põhimõtteline otsus avada Saksamaa piirid Ungarisse toppama jäänud pagulastele. Tavalised sakslased kogunesid raudteejaamadesse ja piiripunktidesse, et tervitada sõja, rahutuste ja kannatuste eest varju otsivaid inimesi, ning Saksamaa külalislahkust kiideti kui inspireerivat näidet humaansusest.

Aasta hiljem on tuul pöördunud – kõige enam juba üheteistkümnendat aastat ametis oleva kantsler Merkeli vastu. Tema kreedo «Wir schaffen das» («Me suudame seda») inspireeris tuhandeid vabatahtlikke avama oma südame – ja tihti ka kodu – pagulastele. Nüüd aga seisab tema enesekindel optimism silmitsi ränga poliitilise tagasilöögiga.

Föderaalvalimiste peaproov

Pühapäevased valimised Merkeli koduliidumaal Mecklenburg-Vorpommernis, mida laiemalt nähakse kui peaproovi 2017. aasta septembris toimuvatele föderaalvalimistele, oli Merkeli Kristlik-Demokraatlikule Liidule (CDU) laastav. Kõik suuremad parteid kannatasid kaotuste all, kuid paremäärmuslik Alternative für Deutschland (AfD) lõpetas teisel kohal, võites endale enneolematu 21 protsenti häältest ning surudes CDU kolmandaks.

Mecklenburgi tulemus ei olnud üksikjuhtum. 2013. aastal loodud Kreeka päästepaketi suhtes kriitiline ja euroskeptiline AfD põhjustas märtsis üle riigi šoki, saavutades piirkondlikel valimistel kolmel liidumaal teise või kolmanda koha. Saksamaa seisukoht pagulaskriisi suhtes on muutnud AfD vankumatuks immigratsiooni- ja moslemivastaseks liikumiseks, mida toetavad pettunud valijad kogu poliitilise spektri ulatuses.

Praegused riiklikud küsitlused hindavad AfD toetuseks 15 protsenti, mis tähendab, et see on Ida-Saksamaal tugevuselt teine partei ning kogu riigis suuruselt kolmas poliitiline jõud. Selle taustal tekitavad kahe nädala pärast toimuvad Berliini piirkondlikud valimised muret Saksamaa valitsuskoalitsioonis, mis koosneb paremtsentristlikust CDUst ja vasaktsentristlikust Sotsiaaldemokraatlikust Parteist.

Rahva pettumus

Kahe partei «suurkoalitsioon» on hiljutiste küsitluste alusel suur vaid oma nimes. Rahva toetus valitsusele on langenud alla 50 protsendi ning palju arutatakse, kas Merkel soovib veel üheks ametiajaks oma partei kandidaadina tagasi valitud saada.

Murrangu juured on selgelt rahva rahulolematuses sellega, millise positsiooni on Saksamaa võtnud pagulaskriisi suhtes. Paljud sakslased pooldavad veel kaastundlikku suhtumist pagulastesse, kuid entusiasm on suuresti muutunud ka skeptilisuseks, pahameeleks ja äärmuslikkuseks. Pärast Euroopa Liidu vastuolulise kokkuleppe sõlmimist Türgiga (et pagulasi riigist väljas hoida) arutlevad paljud sakslased selle üle, kas järjest autokraatlikuma Türgi riigijuhiga koostöö tegemise hind pole ehk poliitiliselt ja moraalselt liiga kõrge.

Pettumus levib üha enam ka seetõttu, et nähakse püüdluste ja tegelikkuse põrkumist. Paljudele oli pagulaste soe vastuvõtmine kahtlemata siiras, kuid teistele oli see võimalus omaks võtta postnatsionalistlik identiteet ja saada üle halvast minevikust – igal juhul ei puudunud sellest hetkekski oma huvid. Külalislahkus põhines vähemalt osaliselt eeldataval majanduslikul ja demograafilisel kasul.

2015. aasta suvel tõi hulk Saksa ärijuhte esile avatud piiride pikaajalise kasu: see aitaks saada üle kroonilisest oskustööliste põuast. Pikaajalisus tähendabki aga just seda – pika aja jooksul väljenduvat – ning kõikvõimalik kasu ei ole veel nähtavaks muutunud. Üks hiljutine raport viitab ka kainestavale faktile: kõik 30 suurettevõtet Frankfurdi aktsiaturul on praeguseks kokku palganud vaid 54 pagulast.

Kultuurilised küsimused ja uued seadused

Samamoodi hakkab nähtavaks saama ka pagulaste juurdevoolu kultuuriline mõju. Algselt nägid paljud pagulaste saabumist kui muutumist pluralistlikumaks ja kultuuriliselt mitmekülgsemaks riigiks, kuid aastavahetusel Kölnis toimunud naiste massiahistamine sai rahva arvamuse seisukohalt pöördepunktiks. Selle suve islamistlik terrorilaine on samuti soodustanud laiaulatuslikku ebakindluse ja skeptilisuse kasvu tuhandete moslemite integratsiooni suhtes (isegi kui paljud pagulased ise samuti islamistliku terrori eest põgenevad).

Saksamaa poliitiline klass on seega kurssi muutmas. Veel eelmisel nädalal kinnitas Merkel CDU juhatusele, et 2015. aasta pagulaskriis ei kordu ning järgmiste kuude jooksul on kõige olulisem pagulaste tagasisaatmine. Pühapäeval tegi Saksamaa siseminister Thomas de Maizière ettepaneku saata pagulased tagasi Kreekasse.

Juba veebruaris hääletas Bundestag Saksamaa leebete asüüliseaduste muutmise poolt, peatades sellega pagulasperekondade taasühinemise, vähendades igakuist sularahatoetust, lihtsustades asüüli mittesaanute riigist välja saatmist ning määratledes Alžeeria, Maroko ja Tuneesia turvaliste päritolumaadena. Juulis jõustus Bundestagi palju kõneainet pakkunud seadus, mis ähvardab vähendada asüülitaotlejate toetust, kui nad keelduvad «integratsioonikursustel» osalemast.

Uusimate andmete järgi keskendub avalik arutelu praegu Türgi päritolu sakslaste lojaalsusele ning näo ja keha täieliku katmise keelustamisele avalikus ruumis – tegemist on poliitikaga, mida arvamusküsitluste alusel toetaks üle 80 protsendi sakslastest.

Saksamaa dramaatiline suunamuutus võrreldes eelmise aasta avatud piiride ja avasüli vastuvõtmisega võis küll olla paratamatu, ent on veel ebaselge, kas valitsuse astutud sammud nõrgendavad tuult paremäärmuse purjedes. Saksamaa külalislahkuskultuur hakkab silmapiirilt taanduma, kuid populistlik laev paistab endiselt kiirust koguvat.

---

Michael Bröning on Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Parteiga seotud Friedrich-Ebert-Stiftungi poliitilise fondi rahvusvahelise poliitika osakonna juht.

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org