Daniel Pipes

FOTO: Postimees.ee

Saudi Araabiat võib vast pidada Ühendriikidest kõige erinevamaks riigiks terves maailmas, eriti kui asi puudutab religiooni. Üks tähtis seaduseelnõu, mille esitas Virginiast esindajatekotta valitud vabariiklane Dave Brat, püüab seda üüratut ebakõla nüüd leevendada, kirjutab Lähis-Ida ja islamikultuuri asjatundja Daniel Pipes.

Vaadakem kas või järgmist erinevust: ilmalikkus on üks USA põhialuseid, mis on raiutud juba põhiseaduse esimesse parandusse, samal ajal kujutavad koraan ja sunna endast Saudi Araabia konstitutsiooni, olles samamoodi raiutud selle riigi põhiseaduse esimesse artiklisse.

Ühendriikides võib igaüks ehitada mis tahes laadi usuhooneid ning saudid ongi rahastanud ühe mošee ehitamist teise järel. Saudi Araabias endas on lubatud ainult mošeed: seal ei ole ühtegi kirikut ega ka sünagoogi või hindu või sikhi või džainistide ega baha’i templit. Ligemale kümnendi taha ulatuvad vihjed, et saudid lubavad ehitada kiriku, ei ole vihjamisest kaugemale jõudnud ja tunduvad üldse rohkem viivitamistaktika moodi.

Ameerikas võib palvetada ja jumala poole pöörduda kuidas tahes, peaasi et seadust ei riku. Mittemuslimid, kes Saudi Araabias palvetavad koos teistega, rikuvad sellega seadust ja neid võidakse karistada samamoodi, nagu oleksid nad osa võtnud narkopeost.

Otse loomulikult ei ole Ühendriikides pühi linnu, kuhu tohib astuda ainult kindlat usku isiku jalg. Saudi Araabias on neid kaks: Meka ja Mediina. Tabatud keelu rikkujate osaks langeb, kui kasutada saudide malbet keelepruuki, «range karistus».

Üksikute (ja usutavasti ebaseaduslike) eranditega ei rahasta USA valitsus välismaiseid usuinstitutsioone, kusjuures need erandid kipuvad olema seotud islamiinstitutsioonidega.

Saudi monarhia on seevastu kulutanud üle maailma islami vahhabistliku versiooni levitamiseks hinnanguliselt 100 miljardit USA dollarit. Saudide rahastatud vahhabistlikes koolides ja mošeedes on sageli õhutatud poliitilist vägivalda mittemuslimite vastu.

Saudid on üleolevalt varjamatult rahastanud vahhabismi propagandat. Nii käsitles näiteks 2005. aasta Freedom House’i aruanne äärmusliku sisuga kirjandust, mida pakkusid avalikult saudide rahastatud institutsioonid, ning leiti, et see kujutab endast «ränka ohtu mittemuslimitele ja muslimite enda kogukonnale».

Kuningakoda on samuti jaganud rohkelt ja heldelt toetust Ameerika-Islami Suhete Nõukogule, mis on kõige agressiivsem ja toimekam islamistlik organisatsioon Ühendriikides.

Selline ebakõla, mida vähemal või suuremal määral esineb kõigis lääneriikides, lihtsalt nõuab lahendust. Mõned lääneriigid on üritanud astuda selleks ka esialgseid, ad hoc samme.

2007. aastal ei rahuldanud Austraalia valitsus saudide soovi eraldada Lõuna-Austraalia Islamiühingule raha uue mošee ehitamiseks. «On ju selge, et me ei soovi, et ükski äärmuslik organisatsioon Austraalias kanda kinnitaks,» selgitas toonane välisminister Alexander Downer. Kaheksa aastat hiljem on WikiLeaksi avaldatud telegrammid kinnitanud kuningriigi pingsat huvi Austraalia islamipoliitika mõjutamise vastu.

2008. aastal olid saudid valmis rahastama mošee ja islami kultuurikeskuse ehitamist Moskvas, mis ajendas kolme vene õigeusu organisatsiooni pöörduma avaliku kirjaga toonase kuninga Abdullahi poole, milles pandi ette, et kuningriigis lubataks ehitada kirikuid.

2010. aastal ei rahuldanud toonane Norra välisminister Jonas Gahr Støre saudide soovi rahastada mošeesid põhjendusega, et kuningriigis puudub usuvabadus.

Juulis käis Prantsusmaa peaminister Manuel Valls pärast viimase poolteise aasta arvukaid rünnakuid, milles on riigi pinnal surma saanud 236 inimest, välja mõtte keelata esialgu täpsustamata ajaks mošeede rahastamine, mis tekitas ägeda debati.

Sellised ühekordsed reaktsioonid võivad olla meele järele valijatele, aga neil ei ole peaaegu mitte mingisugust tegelikku mõju. Selleks läheb vaja midagi süstemaatilisemat, nimelt seadusi.

Brati esitatud eelnõu H.R. 5824 pealkirjaga «Usuvabaduse rahvusvahelise vastastikkuse parandamise seadus» muudaks ebaseaduslikuks «välismaalasel riigist, milles piiratakse religioossete tavade vaba järgimist, kulutada Ühendriikides raha ja ressursse religiooni propageerimiseks Ühendriikides ja muudel eesmärkidel». Vaat nii, Saudi Araabia!

«Religiooni propageerimine» hõlmab «usuteenistusi, usuharidust, misjonitegevust ning usukirjanduse avaldamist ja levitamist». Kui seadusest mööda hiilitakse, oleks USA valitsusel õigus eraldatud raha ja ressursid konfiskeerida.

Eelnõu vajab veel viimistlemist: selles ei mainita usuhooneid, ei täpsustata vara konfiskeerimise kriteeriume ega sedagi, milline asutus peaks konfiskeerimisega tegelema. Kuid see on tähtis otsa lahti tegemiseks. Ma toetan seda igati ning pooldan eelnõu võimalikult kiiret arutamist ja seadusena vastuvõtmist.

Me ei saa taluda Ar-Riyadi (või ka Teherani või Doha) ühepoolseid agressiivseid samme, kes kasutavad oma naftamammonat lääne elulaadile olemuslike ilmalike põhimõtete lämmatamiseks. Me peame ennast kaitsma.