/nginx/o/2016/09/09/5810419t1h0e30.jpg)
Tänaseid välisministriametist lahkuva ja presidendiks pürgiva Marina Kaljuranna avaldusi tuleb võtta eelkõige tema uue, «sõltumatu» valimiskampaania avalöögina, kirjutab politoloog Alo Raun.
Alo Raun: Marina Kaljurand - huntide vang või rahvapresident? (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On näha, et Kaljurand esitleb end kui tõelist rahvapresidenti, kes vastandub elitaarsetele Siim Kallasele, parteilisele Mailis Repsile, vähepopulaarsele Allar Jõksile ning lõhestavale Mart Helmele.
Vaadake ise hüüdlauseid «presidendi hääl ei tohi olla eliidi hääl», «ähvardamisega demokraatiat ei tehta» või «minu erakond on minu toetajad» – neist kõigist kõlab läbi vastandumine tagatubadele ja diilitamisele.
Need hüüdlaused on ilusad ja õilsad ning lähevad kokku Marina Kaljuranna üldise kuvandiga - mõjuvad usutavalt -, kuid nende juures on üks suur aga, mida ei tohi unustada.
Kuniks Kaljurand ei ütle avalikult lahti reformierakondlastest, keda seostatakse erinevate skandaalidega ning tagatoalembese valitsemisstiiliga, jääb küsimus, kas Kaljuranda valides toetatakse poliitikat, millele tema enda avalik retoorika vastandub.
Tõsi, Keit Pentus-Rosimannus on juba lükanud ümber sahinad, et pretendeerib Kaljuranna lahkumise järel uueks välisministriks, kuid on teisigi portfelle ning kõhklusi tekitavate isikute ring laiem. Kuni selleni välja, et Marina Kaljuranna otsus kandideerida presidendiks kõigutab tugevalt Taavi Rõivase positsiooni peaministrina.
Marina pole hunt lambanahas, kuid vaja on kindlust, et ta ei ole ka huntide pantvang.