Artemi Troitski: ees ootavad hübriidvalimised

Artemi Troitski Foto: Tairo Lutter

Vene internetiavarustes liigub selline nali: «Järjekordne tõend, kui lootusetult rumalad on ameeriklased: nad ei tea seniajani isegi seda, kes saab nende presidendiks!»

Taibukad venelased teavad seevastu äärmise täpsusega: hääleta või ära hääleta, tulemus on juba ette teada ja alati kasulik kõrgemale juhtkonnale. Tõsi, selle juures on mõningaid nüansse, kirjutab kolumnist Artemi Troitski.

Viimased Venemaa riigiduuma valimised olid 4. detsembril 2011. aastal. Need lõppesid hiiglasliku skandaaliga: võltsimine ja jämedad rikkumised nii hääletamise juures kui ka häälte kokkulugemisel, mis olid nii ilmselged, et juba järgmisel päeval, 5. detsembril kogunes Moskvas Tšistõje Prudõ juurde esimene stiihiline protestimeeleavaldus, mis veidi ootamatult tõi kokku 5000–8000 inimest.

Ma viibisin seal, esinesin, tutvusin ka Aleksei Navalnõiga, kes ürituse lõpul vahistati ja pandi kümneks päevaks kinni. Edasine on juba, nagu öeldakse, ajalugu: sajatuhandelised (vahel pisut vähem, vahel natuke rohkem) meeleavaldused Bolotnaja väljakul ja Sahharovi tänaval, linna «loovklassi» poolkarnevalilik mäss, mis suruti jõuga maha 6. mail 2012, üldse kogu vaikne «külm kodusõda». Nende käpardlike valimiste ja järgnenud protestide, mis hirmutasid tõsiselt Putini eliiti, sümboliks sai meem «146%»: just nii palju olevat eri parteid kogunud hääli, kui uskuda arve, mille tõi avalikkuse ette keskvalimiskomisjoni esimees Vladimir Tšurov.

Venemaa võimud ei soovinud lausa kategooriliselt ja paaniliselt kõige selle kordumist. Seepärast kulges järgmine tõsisem valimisvõitlus – Moskva linnapea valimine 2013. aastal – suhteliselt ausalt. Opositsiooni kandidaat Navalnõi lubati valimistele, ta sai häälte suhteliselt ausa kokkulugemise järel isegi oodatust enam toetust ja palju ei puudunud, et ta oleks jõudnud teise vooru.

Ma olin ka kampaania lõpetanud meeleavaldusel, esinesin seal ja võin öelda, et protestimeele asemel valitses tol õhtul Bolotnajal hoopis pidutuju, hoolimata sellest, et meie kandidaat oli läbi kukkunud. Praeguste valimiste eel on riigiaparaat suurte probleemide kordumise vältimiseks lisanud veel mõnedki progressiivsed detailid.

Esiteks valitakse riigiduuma 450 liikmest nüüd ainult pooled parteinimekirjade alusel, ülejäänud 225, nõndanimetatud ühemandaadilised, kes võivad, aga ei pruugi mõnda parteisse kuuluda, valitakse ükshaaval, konkurentideks teised endataolised. Teoorias on see samm demokraatia poole, mis annab kõigile võimaluse osaleda valimistel, ka kõige eksootilisematele kandidaatidele, lausa anarhistile või monarhistilegi.

Tegelikult, ja selles ei kahelnud algusest peale mitte keegi põrmugi, oli see üpris nutikas (ja isegi pisut riskantne) trikk, mis lubas suurendada «võimupartei» esindajate arvu riigiduumas hoolimata sellest, et partei tegelik populaarsus on väga nigel. Tehnoloogia pole keeruline: inimesed ei taha hääletada surmani ära tüüdanud Ühtse Venemaa poolt, küll pole neil aga midagi sümpaatse ühemandaadimehe Ivanovi või Petrovi vastu, eriti kui see on veel armastatud sportlane, meelelahutaja või kohalik autoriteet … Pärast valimisi sulandub «sõltumatu» saadik aga juba valutult ja sundimatult võimupartei ridadesse.

Teine tähtis muutus on keskvalimiskomisjoni uus esimees Ella Pamfilova. Erinevalt marionetist Tšurovist on Ella Aleksandrovna pika mineviku ja hea mainega isik, mis on Venemaa praeguse tippkomando puhul suur haruldus. Ma tunnen teda isiklikult, olen temaga lennukis turistiklassis koos lennanud ega kahtle sugugi tema taibukuses, professionaalsuses ja selles, et ta on igas mõttes korralik inimene.

Ma usun, et oma valdkonnas teeb Pamfilova kõik või peaaegu kõik (aga kui Putin helistab, midagi palub?), et protseduurid oleksid puhtad ja ausad. Selleks ta ametisse määratigi, et umbusklik avalikkus ja rahuldamatu opositsioon hakkaksid uskuma kavatsuste siirust. Üks meeldiv üllatus (vähemalt mulle) on juba aset leidnudki: mitte ainult Jabloko ja PARNAS, kaks selgelt opositsioonilist parteid, vaid ka 18 neist 19 ühemandaadilisest, keda toetab Mihhail Hodorkovski Avatud Venemaa, on ametlikult registreeritud ja osalevad valimistel.

Riigiduumasse üritab pääseda neliteist parteid. Pooled neist ei paku vähimatki huvi ja neil pole isegi võimaluseraasu koguda Ohhotnõi Rjadile jõudmiseks vajalikku viit protsenti häältest, veel enam, vaevalt suudavad nad koguda isegi üks-kaks protsenti. Kui jätta välja rohelised, on tegu vasakpoolsete populistide ja natsionalistidega, kelle esindajad on sedavõrd tundmatud ja tähtsusetud, et neid ei saa üldiselt isegi mitte häältesegajana kasutada.

Nähtavasti ainuke pahameelt kanaliseeriv «kahjur» on värskelt küpsetatud Kasvupartei, tüüpiline «paremliberaalne» Kremli projekt (nagu hiljutine sama laadi Mihhail Prohhorovi «Potjomkini partei»), millesse paraku liigsest pragmatismist laskis end tõmmata ka mu hea sõber Irina Hakamada. Ei kogu nemadki kuidagi üle poolteise protsendi, aga just nii palju võib puudu jääda õigetel kandidaatidel.

Nüüd aga garanteeritud sissesaajatest. Mõistagi on Ühtne Venemaa ikkagi «võimupartei», ikkagi «sulide ja varaste partei», ikkagi «lurjuste partei». Sellisest iseloomustusest peaks täiesti piisama. Ülalt ette nähtud eesmärki – 60 protsenti häältest – on võltsimata absoluutselt võimatu saavutada. Isegi administratiivsete privileegide maksimaalsel ärakasutamisel ei tule kokku üle 45–50 protsendi, pealinnades mitte 40 protsentigi.

Edasi tuleb Venemaa Kommunistlik Partei, roosade stalinistide igavavõitu koondis, mis juba ammu lööb edukalt riigiduumas lulli: vahel viiksatavad nad midagi «rahvavastase režiimi» kohta, kuid kõigis põhiasjades toetavad nad igal juhul režiimi. Kommunistid võivad arvestada unbes 20 protsendi häältega.

Vladimir Žirinovski Liberaaldemokraatlikku Parteisse kuulub tõeline poliitlumpen, agressiivsed ja vastutusvõimetud tegelased, kes elunevad õnnelikus sümbioosis Kremliga, lastes viimasel oma lootusetu idiotismi ja jõhkruse läbi mõnevõrra säradagi, andes oma tegevusega mõista, et poliitika võiks olla «hullemgi».

Õiglane Venemaa kujutab endast pseudosotsialiste, silmakirjalikke ja petturlikke tegelasi, kes algul kogusid oma fraktsiooni nii pool tosinat ausat saadikut ja justkui ajasid protestivat joont, aga siis «mängisid maha» nii saadikud kui ka programmi. Pean pattu tunnistama: valisin minagi neid – rohkem loomulikult ei vali, aga nii see oli … Viimati nimetatud parteid võivad mõlemad loota pääsu riigiduumasse 8–12 protsendi häältega ja usutavasti nad selle ka saavutavad.

Kui kõnelda «tõelisest» opositsioonist, siis seda on traditsiooniliselt pakkunud Jabloko, demokraatlik intelligentide partei, mis ei ole 1990. aastate algusest saadik kuigi palju muutunud. Ainuke suur ja lootustandev uuendus on see, et üheainsa igihalja liidri Grigori Javlinski kõrvale on partei hankinud «kõlbelise autoriteedi», hiilgava ajakirjaniku Lev Šlossbergi ning suutnud oma lipu alla meelitada ka jõulised ja suhteliselt noored poliitikud Dmitri Gudkovi ja Vladimir Rõžkovi.

Rahva Vabaduse Partei ehk PARNAS, mille asutas kadunud Boriss Nemtsov, pidanuks saama laiapõhjalise Putini-vastase koalitsiooni baasiks, ent kuritegelike meediarünnakute mõjul (pornoskandaal, millesse mässiti Mihhail Kasjanov) ja sisemiste lahkhelide tõttu ei saanud allianss teoks. Suutmatus isiklikke ambitsioone liitlastega ühinemise nimel alla suruda ei ole enam Venemaa opositsiooni lastehaigus, vaid on kujunenud teda suisa krooniliselt vaevavaks tõveks …

Hea uudis on siin see, et PARNASi ridades on tõusnud äkitselt supernoovana esile blogija Vjatšeslav Maltsev. Ta on omamoodi «Provintsi-Navalnõi», habemik saratovlane, otsekohene, aus ja oma rahvalikkuses igati veenev. Mis puudutab Aleksei Navalnõid ennast, siis tema Progressiparteid valimistele ei lubatud: võimude liberaalsusel on ju ometi ka piirid.

Olukord on muutunud paradoksaalseks, et mitte öelda lausa absurdseks: võimud saadavad kohtadele kaks teineteisele täielikult vasturääkivat signaali – ühelt poolt traditsioonilise «kindlustada tulemus», teiselt poolt aga paanikahõngulise «aga et kõik oleks puhas ja ei mingeid skandaale!». Ametnikele, eriti kaugemates piirkondades, võib ainult kaasa tunda: nad on tõepoolest sattunud alasi ja haamri vahele.

Esimene signaal on loomulikult siiski tugevam ja avaldab karjäärile kindlasti selgemat ja otsustavamat mõju: teada on hulga juhtumeid, kus Ühtse Venemaa madal toetusprotsent on toonud kaasa kohalike ülemuste (kuni kubernerideni välja) lahtilaskmise. Teiselt poolt on enamik eksperte siiski ühisel arvamusel, et eriti jõhkraid võtteid, näiteks kurikuulsaks saanud karussellhääletamist (mille puhul vajalikke seltsimehi toimetatakse bussidega ühest valimisjaoskonnast teise ja neil lastakse mitu korda hääletada) või massilist võltsitud sedelite lisamist, ei kasutata üldse või kasutatakse ainult «äärmise vajaduse» korral.

Kas 18. septembri valimisi võib siis pidada ausateks ja avatuteks? Kahjuks mitte kuidagi. Juba augustis hakkas hulganisti tulema teateid «instruktaažide» ehk sisuliselt šantaaži kohta, mille ohvriks langesid võimudest eelarvelises sõltuvuses olevad töötajad. Jõuametkondade esindajaid ja sõjaväelasi, keda Venemaal on oma viis miljonit, ei ole samuti raske veenda langetama «õiget» valikut. Hääletamisest Põhja-Kaukaasias, kust stabiilselt tulevad ehtnõukogulikud 99-protsendilised tulemused, ei tasu isegi rääkida.

Mõeldakse välja ka uusi trikke, näiteks nõndanimetatud nimekirjast kustutamise talongid, mis annavad võimaluse hääletada mujal kui ametlikus elukohas. Neid on endale hankinud rekordiliselt palju kodanikke ning vaatlejad (kes on ehk liigseltki kahtlustavad) arvavad, et see lubab valimissedelitega manipuleerida, kattes «probleemsetes» jaoskondades haigutavat puudujääki…

Aga isegi kui eeldada, et nupukad organisaatorid suudavad viia korrarikkumised hääletamisel ja häälte kokkulugemisel vähemalt ametlikult mõistliku miinimumini (milles ju õigupoolest peitubki «hübriidse» lähenemise mõte), siis on juba valimiseelne kampaania igati vastuolus demokraatlike normidega: kandidaatide võimalused ajakirjandusse pääseda on täiesti ebavõrdsed, administratiivse ressursiga antakse vaieldamatu eelis võimuringkondade esindajatele ja soosikutele.