Kui näiteks nõukogude perioodil (1950ndate lõpust 1980ndate lõpuni) oli oodatava eluea kasv meestel 1 ja naistel 3 aastat, siis alates 1991. aastast on see meestel kasvanud 9 ja naistel 7 aastat. Kui veel arvestada, et 1995. aastal oli oodatav eluiga erinevatel põhjustel madalseisus (meestel 60,5 ja naistel 72,8 aastat), siis on kasv olnud veelgi kiirem – vastavalt 12,6 ja 9,1 aastat. Viimase viie aastaga on meeste oodatav eluiga tõusnud 2,2 ja naistel 1,3 aastat.
Meeste ja naiste eluea vahe
Eesti meeste ja naiste eluea vahe on suhteliselt suur – taasiseseisvusperioodil on see olnud keskmiselt 10 aastat, aga alates 1995. aastast (mil vahe oli kõige suurem – 12,8 aastat) algas erinevuse vähenemine. 2015. aastal erines sugupoolte oodatav eluiga 8,8 aastat. 1920ndatel ja 1930ndatel oli see 6–8 aastat ja ka nõukogude perioodil jäi enamasti alla 10 aasta.
Kindlasti mõjutavad meeste eluiga ka nende eluviisid. Näiteks on madalama haridusega inimestel oodatav eluiga reeglina madalam, ilmselt saab seda seletada tööga, millega inimesed end elatavad. Eestis läheb kõrgkoolidesse mehi naistega võrreldes tunduvalt vähem. Madalama haridusega meeste tööd on reeglina füüsiliselt rasked ja võib eeldada ka ebatervislikumas töökeskkonnas viibimist (näiteks tolm, mürgised gaasid jne).
Praeguseks on noorema elanikkonna seas suremusnäitajate sooline erinevus vähenenud, ent vanemaealises rahvastikus on juba eelnevate aegade tulemusel mehi vähem. Seda tõendab kasvõi meeste ja naiste arvulise vahe muutus vanuseti. On teada, et poisslapsi sünnib loodusliku valiku tõttu tüdrukutest rohkem, kuid tüdrukute alalhoidlikumate lapseea mängude ja hilisemate eluviiside tõttu hakkab erinevus vähenema ja mingist vanusest on rahvastikus tüdrukuid rohkem kui poisse – 1990ndate keskpaigas toimus selline muutus rahvastikus 25. eluaasta paiku, 2000. aastal 32. eluaastast ja 2016. aastal on see vanus nihkunud 45. eluaastale.