Mihkel Mutt: ärkamine valgusse või pimedusse

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et raske on mitte kaasa tunda Egiptuse rahvale, kellest enamik on elanud õigusetuses. Ent kuhu need sündmused välja jõuavad?

Lääs vaikis Egiptuse puhul päris kaua. Kõik tuli liiga ootamatult. Valik oleks justkui selge. Ühel kaalukausil on läbi Suessi kanali kulgev nafta ja selle hinna tähtsus maailmamajanduse tervenemisele.

Ka suhteline jõudude tasakaal ja pingete vaoshoitus Lähis-Idas – sellest ajast kui Egiptus sõlmis Iisraeliga rahulepingu. Egiptus pole muutunud terroristide taimelavaks. Seal on isegi eestlasel odav peesitada. Jne. Teisel kaalukausil on aga Egiptuse elanikkonna enamiku vaesus ja õigusetus.

Seega ühelt poolt praktiline tulem ja selle taga olev reaalpoliitika, teisal nn väärtuspõhine lähenemine. Kaua aega on niihästi USA kui Euroopa Liit käitunud reaalpoliitiliselt. Seda oli lihtne teha, kuna ei paistnud vähimatki võimalust, et miski kõigutaks Mubaraki võimu. Ja mis puutub moraali, siis eks maamunal ole veel hullemaid diktatuure. Nüüd aga saabus valikuhetk. (Börs on muidugi juba negatiivselt reageerinud, nafta hind tõuseb.)

Lääs murrab pead, kuidas saaks teha nii, et säiliks rahu ja tasakaal, nafta jääks voolama, et edaspidigi saaks sõita püramiide kaema, aga kohalikel inimestel oleks siiski enam-vähem samad õigused ja vabadused, mida lääs on mitusada aastat kuulutanud kui universaalseid. Lääs tahab, et Egiptuses kujuneks midagi enam-vähem sarnast sellega, mis on neil endil kodus.

Aga ta ei saa seda otsesõnu öeldagi, pealesurumisest rääkimata. Teised rahvad ja kultuurid on selle suhtes väga tundlikud ning tajuvad vähimatki survet enda alavääristamise ja vägistamisena. Nii et lääne ainus võimalus on toimida toimimatult ja loota, et ehk ei lähegi kõige hullemini.

Seepärast, olles praegu valinud «väärtused» (ei saa ju ise ennast eitada!), on ülim, mida söandatakse, soovitus Mubarakil väärikal moel lahkuda.

Läänt ajab aga veel rohkem kimbatusse see, et valik ei ole nii selge. Pole üldse teada, mis laadi tulevik egiptlasi ees ootab.

Inimlikult on raske mitte kaasa tunda neile, kes elavad materiaalses vaesuses ja vaimses rõhumises. Sõnadel on alati emotsionaalne värving. Ärkamine, koit jms on juba iseenesest positiivse värvinguga (kuidas sa näitad koidule keskmist sõrme!?).

Põhja-Aafrikas ärkavad praegu kümned miljonid. Veel kuu aega tagasi suhtus Egiptuse elanike absoluutne enamus oma riigi valitsemisse lootusetu loiduse või ülima küünilisusega. Nende praeguse entusiasmi nägemine teeb ju südame soojaks. Mõtled, kas pole tegemist järjekordse sammuga inimkonna üldise vabanemise teel. Paraku ei tarvitse see nii olla.

Küsimus on selles, kuhu ja kuidas ärgatakse. Kurjalt öeldes – pelga suupruukimisega (see on siis sõnavabadusega) riigi elu ei korralda. Kuidas saab sellega hakkama rahvas, kel puudub vastav kogemus ja kus pole õieti mingit kodanikuliikumist?

Igasugune enamuse tahteväljendus ei ole sisuline demokraatia. Enda valitsemine eeldab enamiku rahva teatavat küpsusastet. Kõlab üleolevalt, aga tegelikult ei tarvitse rahvas algul üldse veel teada, mida ta tahab. Selles jõutakse selgusele pikema aja jooksul. Aga õppimise ja harjutamise aega ei tarvitse jaguda. Sest alati on neid, kes pöördepunktide segast hetke enda huvides ära kasutavad.

Võtame Venemaa möödunud sajandi algul. Vaevalt kahtleb keegi, et rahva olukord oli vilets ning protest aus ja põhjendatud. Aga kuna ühiskonnal puudusid endavalitsemise demokraatlikud traditsioonid, siis Kerenski valitsus kõrbes kiiresti. Ja võimu haaras üks suhteliselt väike jõuk äärmuslasi, kes korraldasid ajaloo suurima sotsiaalse eksperimendi, mille tõttu mitu põlvkonda elas mõnes suhtes veel hullemini kui vanasti.

Põhimõtteliselt sama stsenaarium kordus Iraanis 32 aastat tagasi (kuigi seal oli toetus Homeinile algul mõõtmatult suurem kui Venemaal enamlastele). Sama võib karta Egiptuses. Nagu teada, on seal Mubarakile ustavate jõudude kõrval ainult üks organiseerimisvõimeline seltskond ja see on Moslemite Vennaskond.

Oma radikaalsusastmelt tundub see olevat lahjem Iraani ajatolladest, Talibanist rääkimata, aga siiski palju käredam kui islam mitmel pool mujal maailmas. Ja siis on muidugi armee, kes ilmselt muutubki otsustavaks teguriks.

Kairo tänavailt kuuleb praegu, et selle järgi, kuidas USA nüüd käitub, mäletatakse teda sealmail veel 30 aastat. Aga ma ei usu, et Ameerika käitumine enam midagi tähendaks. Lääs piiksub hilinenult, olles ise sündmuste lõa otsas. Egiptuse vahekorra muu maailmaga määrab see, kes tuleb sügisestel valimistel võimule – kui sallivad on nood teistsuguste väärtuste suhtes.

Muide, koptid (kristlased) olid küll seni ühiskonnas üldiselt tagaplaanil, aga neid siiski salliti ka ametlikult, neil oli õigus olemas olla. Kui ühiskond islamiseerub, mis on täiesti reaalne, siis võib nende käsi hakata palju halvemini käima, vastavaid näiteid kohtab praegu Lähis-Idas ridamisi.

Mujalt maailmast (USAst ja eelkõige Iisraelist, kelle julgeolekusituatsioon on kardinaalselt muutumas) praegu kostvad murelikud kained hääled mattuvad vabadusest joobuvate hulkade koori alla. Viimase maagiale on raske vastu panna.

Kuulakem maailma teabekanaleid, kuidas nende reporterite hääled erutusest võbelevad! Uus parem maailm on me püüd? See maailm võib olla ka hoopis teistsugune. Äkki astutakse meie silme all esimesed sammud Egiptuse või koguni Põhja-Aafrika Islamivabariigi suunas.