/nginx/o/2016/09/08/5807905t1h1e04.jpg)
On tõsiasi, et Eestis koondub rahvastik ja majandustegevus peamiselt Tallinna ja selle lähistele. Kas see meeldib või mitte, aga sinna koondub ka ühiskond. On väga oluline, milliseks see ühiskond kujuneb, kirjutab jurist ja kogukonnaktivist Raivo Salumäe.
Tallinnasse mitte üksnes ei voola rahvast juurde, vaid voolab ka välja, linna tagamaadele. Kesklinna ja asumikeskuste asustus tiheneb. Püstitatakse üha mahukamaid elu- ja ärihooneid ning avalik ruum kahaneb, massiühiskond paisub. Immigratsiooni ja maksimaalse ärilise kasu taotluse surve all on Tallinn koos valgalaga muutunud üha enam kaootiliseks kuhjatiseks. Linnaruumi veel säilinud terviklikkus kipub kaoses hävima ja uut terviklikkust on üha raskem luua. Ka kultuuripärandisse suhtutakse hoolimatult. Vaatamata linnaruumi korrastamisele muutub keskkond ebameeldivamaks.
Avalikku ruumi, kus inimesed tahaksid koos olla, annab otsida ning seegi jätab soovida. Väga vähe teostatakse avaliku ruumi projekte ja need on enamasti magistraalide ja liiklussõlmede ehitused. Üksikud linnaosade sotsiaalobjektid kohalikku olukorda märkimisväärselt ei paranda, pigem rõhuvad oma suuruses. Puudub kohaliku linnaruumi terviklik käsitlus. Seda püütakse luua vaid südalinnas, kuid ülejäänud linn on kaoses. Kogukonnatu marginaalne ruum mitte ei paranda, vaid halvendab sotsiaalset olukorda. Koostöö asemel domineerib kohalike ja linnavõimu konflikt.
Tallinn asub erilises kohas ja linnal on konkreetsele aegruumile toetuv vaimustav kultuuripärand. Selles seisneb Tallinna suur potentsiaal, kuid mida kasutatakse vaid ärilisel otstarbel. On vajalik see pärand linnaruumis esile tuua ka südalinnast väljaspool, muuta kohalikuks vaimseks kapitaliks. Linnaruum on siiski vaid koha-keskkonna kvaliteedi väline aspekt. Sügavam kvaliteet on ühiskond, eelkõige kohalik kogukond, mis n-ö rohujuure tasandil saab hästi toimida Tallinnast ja ka selle linnosast oluliselt väiksemas terviklikus piirkonnas. See on hea elu- ja ettevõtluskeskkonna ning vaid kohalikus kogukonnas omandatava ühiskondliku pädevuse alus.
Hea ühiskond saab kujuneda vaid tegelikus kogukondlikus suhtes reaalse keskkonnaga, mis on tänapäeval üha problemaatilisem. Seetõttu tuleb pidada eriti väärtuslikuks linna jagunemist eraldi identiteediga asumiteks ning nende kogukondlikku toimimist. Linnaruum peab soodustama kohalikku kogukondlikkust, aga sellest arendustegevuses ei lähtuta ja tulemus on halb.
Tallinnas on asumid küll piiritletud, kuid sellega praegu asumiks olek peaaegu piirdub. Asumitel ei ole oma lasteaeda ega põhikooli, rääkimata rahvamajast, kuigi majad on sageli olemas. Asumitel ei ole välja arendatud peatänavat ega asumikeskust. Eelkõige on vaja asumikeskust, mis ka muu vajaliku ellu kutsub. Ideaalses asumis kohalikud tavaliselt selle piiridest ei välju. Tallinnas viibitakse asumis enamasti vaid n-ö oma urus ja liigutakse tavaliselt autoga.
Väga veider on see, et asumid eksisteerivad paberile tõmmatud ajalooliste piiridena, aga tegelikult ei ole asumite toimima hakkamiseks midagi tehtud, isegi mitte arutatud, samas kui just seda on Tallinna ja Eesti ühiskonna arenguks üle kõige vaja, kuivõrd kohaliku kogukondlikkuse puudumine on üldiselt ühiskondlik-sotsiaalsete probleemide põhjus. Osas asumites on kohalikud loonud asumiseltsid ja üritavad nende kaudu arendada kohalikku kogukondlikkust. Sellel ei ole aga väljavaadet seni, kuni linn ei asu koostöös kohalikega välja arendama asumikeskusi. Üksnes siis, kui asumil on arvestatav keskus, saab linnaasum kogukondlikult toimida.
Asumikeskus on asumi keskel asuv kvaliteetne avalik ruum, kuhu on hea kokku tulla, kus on hea viibida ja ühiselt ühiskondlikku tegevust arendada. See n-ö asumi süda eeldab kohalikku identiteeti kandvalt ja inimmõõtmeliselt kujundatud keskkonda, mis loob head tingimused teatud olulisteks tegevusteks.
Kõige olulisem on rahvamaja kui kohalikku identiteeti ja kohalikke põlvkondade-rahvuste üleselt lõimiv kogukondlik koda, kus kohalikud saavad kokku tulla ja ühiselt asju ette võtta. Peale ühiskondliku tegevuse on väga olulised ruumilised võimalused kultuurilise huvitegevuse viljelemiseks, aga ka sotsiaaltööks, mis saab olla edukas vaid kogukondlikus võtmes, kohalikke vabatahtlikke kaasates ja millega peaks kaasnema oluline raha kokkuhoid.
Ühtlasi on asumikeskuses vajalik kohalik linnaväljak, soovitavalt koos pargilaadse kogukonnaaiaga. Kinnistest ruumidest välja ulatuv asumikeskus laiendab kogukondlikkuse tervele asumile. Selle kogukondliku oaasi tekitamise vajadusest saadakse kõige paremini aru liikudes kusagil aedlinnas, liiatigi siis depressiivses kivilinnas, kus vaid asumikeskus suudab kohalikku kogukonda elustada.
Tallinnas asub umbes 6000 elanikuga ajalooline Juhkentali piirkond, mida iseloomustab tööstus-, kaubandus- ja militaarpärand ning hulk erinevate uskkondade kalmistuid, ka kultuuriloolise Härjapea jõe org. Tänapäeval annavad sellele näo ulatuslikud rekreatsioonialad ja -rajatised, eesotsas Kalevi keskstaadioniga, asudes ühelt poolt kesklinnas ja teiselt poolt linna ääres. Lisaks on piirkond tuntud kaoses linnaruumi näidisena oma 1944. aastal nõukogude lennuväe poolt tekitatud tühermaale nõukogude ajal rajatud rahvarohke Keldrimäe linnakuga.
Ühtlasi on piirkonna raskuskeskmeks ja avalikuks ruumiks, mille ümber linnak ehitati, endine Kolhoositurg, praegune ajast-arust Keskturg, Tallinna häbiplekk. Linnaruumiline konflikt on kiirete arengute tingimustes neelanud 3 aasta vanuse Juhkentali Seltsi energia. Suhted linnavalitsusega on tihedad, kuid ainus, mida seni on koostöös saadud ära teha, on 2 kohalikku teadetetahvlit ning kavandatud on mõned kergliiklusteed.
/nginx/o/2016/09/13/5828435t1hae97.jpg)
Nüüd, kus on asutud keskturgu senisel kujul likvideerima, on jõudnud kätte tõehetk. Selts seisab keskturu avaliku ruumi eraruumiks muutmisel selle eest, et osa sellest saaks koos ajaloolise Keldrimäe Rahvamaja taaskasutuselevõtuga asumikeskusena välja arendatud. See on ainus hea ja loomulik, suhteliselt väikest pingutust nõudev võimalus.
Linnavalitsus on seltsi taotlusel seadnud ajaloolise turuhoone säilitamise kaalumise, seltsi kaasamise ja arhitektuurikonkursi planeeringu tingimuseks. Sarnaselt maakonnakeskustega, kus «EV 100» programmi raames asumikeskusi välja ehitatakse, tuleb pöörata tähelepanu Tallinna asumite arendustegevuses käest libisevate keskuste päästmiseks. Kogu Eesti ühiskonna tulevik oleneb arvatavasti peamiselt Tallinna asumitest. Ühe Tallinna asumikeskuse sihikindel väljaarendamine on hea eeskuju, ka teistele suurematele Eesti linnadele.