Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/26/5098875t1h5fb4.jpg)
Kõik, kõik on tunne, aga nime ma talle ei tea. («Faust»)
Paul Keres ja Eesti riik on eakaaslased. Eesti 100. sünnipäeval võiksime just Kerese kaudu öelda maailmale: sellised ongi eestlased, kirjutab spordipublitsist Paavo Kivine.
Eestis on elatud erinevaid aegu. Oli Saksa aeg, Rootsi aeg, Vene aeg, Eesti aeg, mõne meelest isegi Nõukogude aeg. Eakaaslaste loal: meie põlvkond kasvas ja elas Kerese ajal. Needki, kellele kehaline kasvatus oli vihatuim aine, teadsid seda nime.
Ei puudunud palju, et me jäänuks temast ilma. See, et tal ei õnnestunud 1944. aasta sõjasügisel Rootsi pääseda, oli mõistagi tema isiklik kaotus. Ometi ütleksin tagantjärele, ja kõlagu see kuidas tahes: siiajääjatele tähendas see võitu.
Jah, äraminejad kaotasid kodumaa. Jah, meie ei teadnud, ei tundnud nende isamaatust. Kuid siiajääjad kaotasid elu, mõned igavikulises, ülejäänud inimlikus mõttes. Sealsete järelpõlved võisid kasvada lillelastena. Siinsed…
Me kõik mäletame midagi. Mälestusi piirab iga, vahel on need valikulised. Mõnede mäletamine algab sealt, kui punarebastel saabus aeg karva muuta, teistel sealt, kui võis tõrvikuid tõsta. Mõni aga ütleb vaikselt: enne võimalikkuse aega pidi keegi võimatuse aegadel tule elusa hoidma.
Sportlane esindab oma riiki ja rahvast. Selleta on ta küll olemas, kuid tal puudub tähendus. Aberg kandis 1915. aastal Ameerikas võisteldes Eesti värve, võõral maal olematu riigi ja tundmatu rahva märki. Keres mängis läbi elu Eesti partiid.
Mida said meie suured vastu? Võõrvõimult: Lurich koolera, Palusalu paadikuurimatuse, Keres eluaegse järelevalve. Mida said nad kaasmaalastelt, teab ütlematagi.
Hiljuti lugesime: inglased seostavad Eestiga nime Paul Keres. Nad oskavad öelda, et tema matustele tulnud üle 100 000 inimese, kümme protsenti rahvast. Pakutu on muidugi liig, aga näe, tema puhul ei imestata. Tema 100. sünniaastapäeva märkisid ära The Guardian, Washington Post, Süddeutsche Zeitung jpt. Aega on möödunud üksjagu, Keres on endiselt endastmõistetavus, märk. Teda teatakse ja jäädakse teadma väljaspool erialanišše, tema keelt mõistab ka kunstipime ja muusikakurt. Ta on ühe piirideta maailma tuntumaid kodanikke.
Lääneski teatakse nüüd tema lugu. Enam ei panda imeks ta tiitlist ilmajäämist. Teatakse ta saatust määranud rolli rahvuslikus vastupanuliikumises ajal, mil mehi sortis surm. Mõistetakse sedagi, et siis, kui male oli poliitiline lahinguväli, oli tema ohverdatud lipp. See kõik on täna selge, esiteks tema au ja teiseks õigluse nimel.
Hiljuti kuulsime kõrgest kantslist kiitu: eestlane suudab vabaduses ikka midagi teha, kui ta julgeb ja kui teda lastakse. See on ebaõnnestunud lause. Miks peaks vabaduses keegi kartma ja kes on see keelaja? Aga mis peamine: selles lauses puudub mälu.
Füüsikast teame, et iga surve tekitab vastusurve, mida suurem on üks, seda suurem ka teine. Surve all nõrk (olgu materjal, olgu rahvas) puruneb, sisult terve muutub ainult tugevamaks. Ühtedele võib see olla teooria, teistele oli see elupraktika. Viimast kogenuid on veel alles.
Keres ei olnud vaba ja teda ei lastud, ometi ta julges ja tegi. Nõudis aeg, sundis iseloom. Tema pakutus ei olnud pintslijoone ilu või nootide võlu, ehk isegi mitte puunuppude liigutamise lumma. Selles oli rohkemat, palju rohkemat. Aga kuidas seletada seda vabana sündinuile? Ehk ongi see võimatu.
Meie suurmeistrit mäletatakse ka kui «igavest teist» või «suurt vaikijat». Nüüd teame esimese põhjust ja saame aru teisest. Kui ei saa rääkida peamisest, milleks rääkida kõrvalisest?
Kolleegidele oli ta ennekõike eetiline algmeeter, maleusu Rooma paavst. Selles suurte egode maailmas lõi ta käitumisstandardi, millest ülejäänuil oli piinlik hälbida. Ükski teine eestlane pole kandnud nii kõrget rolli.
Mitte sõnadega ja mitte turvalisest kaugusest ei seisnud ta tollal meie eest, ta tegi seda meie keskel olles. Ta ei kirjutanud ridade vahele, tema sõnumis polnud midagi mõistatada, me lugesime seda selges eesti keeles.
Et ta pandi sundi, seegi oli meie võit. Me saime temaga samastuda. Ta käis meiega sammu, tema reaalsest tiitlist ühe, meie unistuslikust teadmata kaugusel. Loodaks, et ta oli seejuures õnnelik. Olemata õnnelik, ei saa maha jätta nii palju sõpru.
1975. aasta 5. juunil tarretas tema surm hetkeks meie elu. Ehmatava, raputava ajapitserina mõjus siis kellegi öeldu: suri viimane eestlane. See ei tundunud üldse mitte võimatu.
Nii oli. Nüüd, ammu sealpoolsena on ta lõpuks saanud oma krooni, oma üleilmse aasta, ainsana maleilma suurtest, ainsana eestlastest. Mängude mäng tänab teda.
Meil… Meil siin paraku ei kõla tema nimi praegu, tema aastal, ülearu tihti, kahjuks mitte ka riigi esimeste suust. Justkui olekski nii, et kes ei kõneta, sellest ka ei kõnelda. Tema, Keres, sai äsja sada, Eesti saab seda õige pea. Nad on eakaaslased, koos käijad. Kui hakkame tähistama oma riigi juubelit, ei unusta me ju neid, kes seda kunagi loonud või võimatuse aegadel kehastanud.
Nii on mõneti mõistetamatu mitte esitleda end suurele ilmale selle kaudu, kes tutvustamist ja lisakiitu ei vaja, sest teda juba teab ja kiidab terve maailm. Sest ta on märk, mida pole vaja otsida. Miks ei võiks me siis igal pool, igal võimalikul juhul korrata: näete, just selline on Eesti, just selline ongi eestlane.
Ja võõrad kinnitaksid: jah, Keres, Estonia, aga loomulikult!