:format(webp)/nginx/o/2016/02/02/4999373t1h9838.jpg)
Lääne-Euroopa paremäärmuslike liikumiste juhid on hakanud mõistma, et nende jäigalt rassistlikud ning demokraatia põhiprintsiipe ja -õigusi ründavad programmid on oma lae saavutanud. Murdmaks läbi võimu juurde, peavad parempopulistid oma tõmmet laiendama. Esmajoones peavad nad tõestama oma valitsemiskõlblikkust.
Seni on Prantsusmaa ja Saksamaa kahepooluselised süsteemid paremäärmusluse lihtsalt karantiini paigutanud. Juba 2002. aastal ühendasid ideoloogilise spektri parem ja vasak tiib Prantsusmaal jõud presidendivalimiste teises voorus sinna ootamatult pääsenud Front Nationali (FN) juhi Jean-Marie Le Peni vastu.
Saksamaa erakondadel on pikk kogemus neonatside poliitilisel ignoreerimisel ning sama taktikat rakendatakse Alternative für Deutschland (AfD) vastu liidumaadel (praegu üheksa), kus see on kohalikku parlamenti pääsenud. Nädalavahetuse Mecklenburg-Vorpommerni valimised polnud erand. AfD kerkis suuruselt teiseks parteiks sotsiaaldemokraatide järel. Lootust liidumaa valitsusse pääseda aga pole, sest teised erakonnad on AfD isoleerinud. Parempopulistide häältesaak, 21 protsenti, on muljetavaldav, jääb aga väga kaugele absoluutsest enamusest.
Prantsusmaal on FN sama probleemiga kauem maadelnud ning nüüd läbi teinud teatava evolutsiooni. Juba mõnda aega tagasi loobuti avalikust rassismist ja islamofoobiast. Nüüd on partei juht Marine Le Pen (Jean-Marie tütar) 2017. aasta presidendikampaaniat alustanud päris valgelt lehelt, lükates tagaplaanile ka oma parteilise kuuluvuse. Brachays 3. septembril peetud programmkõnes ütles ta: «Presidendiks olemiseks peab olema tõeliselt vaba – mida pole keegi minu vastastest... Ma olen vaba Katari rahast ja pankadest, vaba suhetes Euroopa Liidu ja Saksamaaga, mis seda valitseb. Vaba suhetes meediaga... ka soovist olla nende poolt armastatud.» «Katari raha» on torge Nicolas Sarkozy pihta, kes hiljuti kohtus Saudi Araabia kuningaga.
Küsimus on Le Peni usutavuses, osutab Le Monde. Selleks on Le Pen teadlikult valinud presidentaalse esinemisstiili, anafooriks nimetatava retoorilise võtteni välja, alustades järjest lauseid sõnadega «Olla president...». Kuid samavõrra oluline usutavuse saavutamiseks on mõõdukus. Le Pen ei esitle end praegu enam mitte ühe vähemuse, vaid kogu maa parimate traditsioonide esindajana. Vähemalt retoorikas embab ta nüüd demokraatia ja kodanikuühiskonna põhiprintsiipe ning «Prantsuse tsivilisatsiooni väärtusi». Tulemus kõlab peaaegu võitleva liberalismina: «Milline iganes on kellegi nahavärv, seksuaalne sättumus või usk, tunnistame vaid üht kogukonda: kodanikke.»
Sama pööret liberaalse retoorika poole võib näha Saksamaal Berliinis, kus AfD üritab järgmisena kohalikku parlamenti murda. Rassism ja sallimatus, mis on AfDst seni teinud pärispoliitikas marginaalse ja anakronistliku Ida-Saksa nähtuse, hakkab asenduma kummardustega kosmopoliitsusele ja tolerantsusele. Pereväärtuste kõneisik on AfD Berliini kandidaatide seas homoseksuaal, kes FAZi vahendusel ütleb, et keegi parteis ei soovi tagasi «eilset päeva». Kampaaniamaterjale tõlgitakse nii vene kui poola keelde, «sest konkurents on kõva».
Mõlemad erakonnad paistavad püüdvat välja murda stambist, milles nende edu on seni sõltunud oma sihtauditooriumi, laguneva keskklassi hirmude ja madalate instinktide üleskütmisest. Nii AfD kui FN näivad mõistvat sellise strateegia lootusetust tõhusa peavoolu-karantiinipoliitika tingimustes, ning üritavad nüüd oma valijabaasi ja vastuvõetavust laiendada. Tähelepanuväärne on, et mõlemad erakonnad üritavad end vähemalt sõnades kujutada üha enam lääne liberaalse väärtuskonsensuse, mitte rassi- või usupuhtuse kaitsjana.