Nils Niitra

FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Maadlusklubi treener Martin Plaser võttis üksikemad ja nende hädavarestest pojad äsjases arvamusloos ette säärase provokatiivsusega, et reaktsiooni ei tulnud kaua oodata.

Loomulikult võis seepeale pöörata kurja pilgu meessoo poole ja pärida retooriliselt, miks need lapsed siis üksikemaga kasvavad. Ent Plaseri lugu ei keskendunud küsimusele, miks meil on nii palju üksikemasid, vaid hoopis sellele, mis saab edasi, kui paratamatus on sündinud ja lapsel juba on üksikema. 2011. aasta rahvaloenduse andmeil kasvab iga neljas laps üksikvanema hoole all ja 92 protsendil juhtudest on selleks ema.

Tõenäoliselt ei kahtle keegi selles, et lapsel on sõltumata soost parem kasvada perekonnas, kus on mõistlike elukommetega isa ja ema. Ja kui lapsel on ainult üks vanem, siis järgnebki automaatselt küsimus, kas yin ja yang saab olla korraga ühes isikus. Mehed vajavad naisi ja vastupidi, aga vähem kõneldakse sellest, et lapsed vajavad nii isa kui ka ema.

Kui me võime öelda, et isa ja emaga pere on terviklik, siis küllap võiksime ka küsida, kas ainult ühe vanemaga pere pole terviklik. Just sellist pärimist peetakse ebakorrektseks ja vasturünnak on kiire tulema. Ma ei ole märganud, et teadlased julgeksid põhjalikumalt uurida lisariske lapse arengule, kui lapsel on vaid üks vanem.

Üksikvanemate puhul on lihtne takerduda küsimusse, kes kelle maha jättis. Igal juhul on sel juhul tegu paratamatusega, mida ei saa enam muuta. Lisaks on ka väike kontingent emasid, naisi, kelle bioloogiline kell laseb neil mehi lihtsalt ära kasutada ainsa eesmärgiga saada laps, mitte luua isa ja emaga pere. Sellised emad on olnud egoistlikud ja hinnanud oma võimeid perekonnapeana ilmselgelt üle.

Sotsiaalsüsteem peaks toetama üksikvanemaks olemist, mitte aga selleks saamist. Ja üldse, kui paljudel juhtudel teevad naised pärast mehest lahkuminekut kõik endast oleneva, et isa ei saaks enam oma lapse kasvatamises osaleda?

Mitte ainult ametnikel, vaid meil kõigil tasuks mõelda selle üle, millist lisatuge vajaksid üksikvanemad ja nende hoole all kasvavad lapsed. Kui lapse trenn maksab 40 eurot kuus, siis pole küsimus sageli selles, mida ema arvab kickbox’ist, vaid asjaolus, et tal ei jagu selleks lihtsalt raha. Vanaisa võib isa eemalolu või puudumist vähemalt osaliselt korvata, kui ta vaid lapselapse tarbeks aega võtab. Miks mitte ei võiks sama teha lapse onu.

Ülikoolid võiks üksikvanematega laste lisariske julgemalt uurida. Nende uuringute põhjal saaks ükskikemadele ja -isadele teha eraldi koolitusi: kui inimene teadvustab endale oma puudulikkust, siis ehk suudab ta sellega ka midagi ette võtta. Ja et keegi ei mõistaks mind valesti – kindlasti on meil küllalt üksikemasid ja -isasid, kes on selle kõigega suurepäraselt toime tulnud.