Meenutuseks: 1988. aastal oli samas paigas ligi 300 000 inimest ja ajalugu tegi muinsuskaitseseltsi juht Trivimi Velliste, kes esimest korda avalikkuse ees nõudis Eesti iseseisvuse taastamist. Mõlema ürituse peakorraldajaks oli Enno Selirand. Paar päeva enne «Vabaduse laulu» tunnustas NSV Liidu Riiginõukogu Eesti iseseisvust ja aeg ürituseks oli igati sobiv.
Tuldi kokku, et ühiselt toimunust toibuda, laulda isamaalisi laule ning rääkida sellestki, kuidas vabanemise teel koos edasi minna. Oli pühapäev ja üritus algas kell 15. Kuigi ilm oli jahe ja vihmane, saabus lauluväljakule hinnanguliselt ligi 100 000 inimest. Ilmselt tulnuks enamgi, kuid käes oli ka saagikoristuseaeg. Lauluväljakul toimuvat edastas nii raadio kui ka televisioon.
Esireas istusid Arnold Rüütel, Lennart Meri, Rein Taagepera abikaasaga, Marika ja Heinz Valk, Mart Laar, Marju Lauristin jpt. Rein Järliku ja Hagi Šeini avasõnade järel käisid kõnepuldis lühikeste sõnavõttudega Rein Veidemann, Siim Kallas, Heinz Valk, Mart Laar, Mati Hint, Heino Kiik, Rootsi ajakirjanik Ülo Ignats, California Ülikooli professor Rein Taagepera ja Arnold Rüütel.
Paar meelde jäänud mõtet: Rein Taagepera rõhutas, et iseseisvuse taastasime ühiselt. Me suutsime ja suudame koos ka Eesti üles ehitada! Ülemnõukogu saadik Mart Laar nentis: Eesti pole veel vaba.... Vabadus on käes siis, kui värav viimase Nõukogude sõduri taga kinni läheb, selsamal piiril, kus see 1939. aastal lahti tehti. «Ükskord me võidame niikuinii!» – Heinz Valgu ajaloolised sõnad pälvisid ka nüüd aplausi.