/nginx/o/2016/04/05/5232723t1h9f64.jpg)
Vastuseis süstlavahetuspunktile, esikoht narkosurmade edetabelis, gentrifikatsioon, meeste ülikõrge riskikäitumine – need on kõigest mõned sümptomid, mis iseloomustavad neoliberaalse siirdeühiskonna patoloogiaid. Kui kaua me saame veel nendele läbi sõrmede vaadata, küsib Müürilehes Madli Maruste.
Viimase suve jooksul on lahvatanud kired seoses Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse sooviga muuta süstlavahetuspunkti asukohta Pelgulinnas. Linnaosa kodanikud ja asutused on jõudnud protestides ringkonnakohtuni välja, mis on praeguseks ka linnaosavalitsuse algatuse külmutanud.
Londonis paiknevad sotsiaalmajad ja endistele vangidele ning narkomaanidele mõeldud rehabilitatsioonikeskused erinevates linnaosades, nende tegevust ei tsoneerita. Elasin ise seitse aastat Brockley linnaosas, kus tegutses mitu sellist keskust, mis asusid viktoriaanlikes villades samasuguste keskklassi elamute ning ülikooli ühiselamute vahel.
Huvitav, miks on üks pealinna rehabilitatsiooniasutus ühiskonnas niivõrd suure vastuseisu tekitanud? Miks inimesi, kes on jäänud niigi elu hammasrataste vahele, veel omakorda kaudselt kohtusse kaevatakse? Mida inimesed kardavad?
Kuigi süstlavahetuspunkti vastu sõdimist võiks analüüsida mitte-minu-tagaaias-mõtteviisi (Not In My Back Yard) kaudu, tundub mulle, et «süstlavahetussõda» räägib laiemalt Eesti ühiskonnas domineerivatest väärtushinnangutest.
Süstlavahetuspunkti kired lõõmavad Pelgulinnas, kuid juba mõnda aega käib suur sotsiaalne puhastus ka kõrvalasumis Koplis, kust paljud sotsiaalselt haavatavamad rühmad Põhja-Tallinna gentrifikatsiooniprotsessi käigus välja tõrjutakse.
Juuni alguses toimunud Kopli liinide festival oli tänuväärne üritus seepärast, et andis võimaluse demoniseeritud poolsaart külastada paljudele inimestele, kes pole siiani söandanud seda teha. Samas oli «head aega, Kopli» ka väga selge avapauk ala koloniseerimisele uue keskklassi poolt. Kui siiani on kalamajastumine toimunud Koplis hiilivalt, siis kohe kui on kohal muffinid, karulaugupesto ja käsitööõlu, on uusasunikud uue territooriumi edukalt märgistanud.
Kopli liinide lähiajaloost võib tuua korduvalt välja olukordi, mil on kasutatud brutaalseid gentrifikatsiooni võtteid. Näiteks süütavad elu hammasrataste vahele jäänud alkohoolikud viinapudeli eest järelejäänud elamufondi. Keegi ei saa süütamist tõestada ja palju inimesi haavatavatest sotsiaalmajanduslikest klassidest on oma kodu kaotanud. Klassikalise aadeldamise stsenaariumi kohaselt kerkib ka Koplis endise töölisaguli asemele peagi uusarendus, mis on mõeldud sotsiaalmajanduslikus hierarhias kõrgel positsioonil indiviididele. Nii nagu ei leitud infrastruktuuri puudumise tõttu kaua mereäärse elamuala terviklahendusele ostjat, kadus tähelepanu ajutise lahenduse puhul sotsiaalse vastutuse ees. Maha müüdud Koplis tähendab nähtamatu käe jõuline tegutsemine terve poolsaare inimeste jaoks kodude hävitamise kõrval ka sümboolse ruumi ja kogukonna kadumist.
Alates Eesti taasiseseisvumisest on meie rahvuspoliitika olnud äärmiselt rahvuskonservatiivne ning venekeelset kogukonda ei ole omade hulka arvatud. Riigiidentiteedi puudumisel on venekeelse elanikkonna jaoks saanud olulisemaks kogukondlik enesemääratlus, sest kogukond avaldub tihtipeale ka ruumiliselt.
Kopli analüüsimisega ruumisotsioloogilisest perspektiivist tegelevad Eestis peamiselt välistudengid. Käesoleva aasta kevadel olin kohapealseks informandiks Hollandi Radboudi ülikooli inimgeograafia tudengitele, kes veetsid koos oma professoritega nädal aega Tallinnas, et intervjueerida pealinnas elavaid kodakondsuseta inimesi ning analüüsida Kopli gentrifikatsiooni.
Samamoodi tegelevad tõsiste sotsiaalsete probleemide lahendamisega Koplis peamiselt välisriikide mittetulundusühingud ning kodanikuaktivistid. Üheks selliseks on Ameerika kristlik MTÜ Butterfly Project, mis tegeleb juba aastaid Koplis elavate prostituutide ja nende laste abistamisega. Enamik prostituutidest on ka fentanüülisõltlased, kes müüvad oma keha endise Säästumarketi ees, mida praegu punaseks Rimiks ümber ehitatakse. Butterfly Project koondab Tallinnas elavaid peamiselt Ameerika ning ka Eesti keskklassi kuuluvaid naisi, kes käivad vabatahtlikena öösel prostituutidele isevalmistatud kooke ja teed pakkumas, räägivad nendega juttu kui normaalsete inimestega ning lisaks korraldavad nädalavahetuseti nõustamist. Prostituutide väestamine koosneb näiliselt lihtsatest asjadest, nagu see, et naised saavad endale ise oma maitse järgi riideid valida (mitte nende stiili ei määra kupeldaja) ning kasutada juuksuri ja kosmeetiku teenust, loomulikult on see kõik tasuta ning põhineb annetustel. Lisaks antakse naistele psühholoogilist nõu ja õpetatakse, kuidas käituda tööintervjuul või laiemalt seda, kust ja kuidas otsida endale sobivat tööd.
Samamoodi on tegutsenud Koplis juba mitmeid aastaid kunstnik Kadi Estland, kes on korraldanud koos prantslannast filantroobi ning teiste abilistega muu hulgas suvelaagreid sotsiaalmajade lastele, kelle emad on samuti tihti prostituudid ja fentanüülisõltlased. Üheskoos on haavatavatele perekondadele antud ka nõu, kuidas taotleda riigilt sotsiaaltoetust, et ellu jääda.
Balti jaama turu vastas asub Päästearmee kontor ning seal käis mõnda aega koos nõustamisgrupp seksisõltlastest meestele, kes kuuluvad ühtlasi haavatavasse sotsiaalmajanduslikku gruppi. Need mehed toidavad prostitutsiooni Koplis, kus üks kord prostituudi teenust maksab praegu 10 kuni 15 eurot. Kohale tuli ootamatult palju mehi, kes tunnistasid, et see grupp on ääretult vajalik. Varsti tuli aga Päästearmee Kalamaja kontorile uus juht, kes leidis, et sellise teemaga ei ole tarvidust tegeleda, ning peatas antud programmi.
Eesti ega Tallinna võimueliidi jaoks ei ole Kopli ega selle inimesed prioriteet, kuna Eesti on endiselt pimestatud neoliberalistlikust paradigmast, mille järgi ei ole läbi kukkunud mitte ühiskond, vaid üksikisik. Nagu ütles neoliberalismi kirveleedi Margaret Thatcher: «Ühiskonda ei ole olemas». Margaret Thatcheri andunud õpilane oli Mart Laar, kes on korduvalt maininud, kuidas ta sai taasiseseisvunud Eesti ülesehitamisel inspiratsiooni Thatcheri neoliberalistlikust paradigmast.
Viimane ei olegi Eestis võimalik, kuna töötu abiraha jääb allapoole elatusmiinimumi. Vastavalt mais avaldatud OECD raportile paistab Eesti silma madalate sissetulekute ning elementaarsete sanitaartingimusteta elavate inimeste suure hulga poolest. Ometigi ei räägi me avatult sotsiaalsetest klassidest ning sotsiaalsest ebavõrdsusest. Mantrana võib kuulda valitsevalt eliidilt ainult seda, kuidas Eestis pole kunagi valitsenud selline materiaalne küllus nagu praegu.
Eesti on trooninud pärast taasiseseisvumist Euroopa Liidu „edetabelite” esirinnas negatiivsete näitajate poolest, mis puudutavad alkoholismi, enesetappe, koduvägivalda ning riskikäitumist. Kõikides nendes tabelites valitsevad mehed. Järelikult on meie ühiskonnas soorollid väga jäigad ning meestelt oodatakse edu ning murdumatust. Eesti ühiskond aktsepteerib meeste puhul pigem sõltuvuslikku käitumist ja vägivalda pereliikmete vastu kui inimlikku haavatavust ja abi palumist. Maskuliinsus on Eestis tugevalt seotud neoliberalistliku saavutusvajaduse ning majandusliku võidujooksuga. Koplis elava venekeelse kogukonna puhul väljendub see terav kõrvalejäetus eelkõige venekeelsete meeste käitumismustrites.
Ajakiri Time küsis juba mõned aastad tagasi, miks küll Eesti – teatud näitajate poolest Euroopa kõige edukam riik – juhib edetabeleid, mis puudutavad alkoholismi, narkomaaniat ja riskikäitumist, ning miks on nende edetabelite eesotsas mehed? Kuigi neid näitajaid on püütud seletada kaamose ning vabalt leviva fentanüüli kaudu, on küsimus ju ikkagi selles, miks just mehed nende ainete järele käe sirutavad?
Statistika näitab, et kogu postsovetlik ruum kannatab samade sümptomite all, mis puudutavad meeste ennasthävitavat käitumist, kuid minu veendumuse kohaselt on endistest liiduvabariikidest kõige kiirema hüppe teinud Eesti ühtlasi ka riik, kes on maksnud selle eest kõige suuremat lõivu.
Neoliberalistlik ühiskonnakorraldus, mis avaldub väga eredalt justnimelt postsovetlikes riikides, seab esikohale mehe kui masina, kelle õigust elule mõõdetakse numbrites, tabelites ning graafikutes. Maskuliinsust uuriv sotsiaalteadlane Victor Seidler on kirjutanud sellest, kuidas mehed on olnud alates valgustusajast positsioonil, et rääkida teiste eest, kaotades sealjuures aga oskuse rääkida iseendast[1]. Keskealine mees ei saa karjääriredelil pürgides lasta ligi mõtet sellest, mida tundis tema isa porisse vajununa külmas mudas, kui tema silme all lasti maha tema vend, kes sõdis küll teises mundris. Mida tundis minu onu, kes avastas ühtäkki, et ta elab uues riigis ning peab häbenema oma juuri ning identiteeti? Mida tunneb minu eksabikaasa, kui tal ei ole raha, et lastele jõulukinke osta? Mida tunneb minu poeg, kui teda narritakse koolis seetõttu, et ta kasvab vanaemaga, kuna mõlemad vanemad on Soomes tööl?
Sellised mõtted tikuvad siiski aeg-ajalt pähe, ükskõik kui palju majanduskasvust ka mõtelda ei üritaks. Tekkiva ebamugavustunde ja valu tuimestamiseks sobivad kiireimas korras sport, televiisor, internet, alkohol ning narkootikumid.
Kui feministid on võidelnud alates 1960ndatest Läänes selle eest, et naistel oleks õigus osaleda ühiskondlikus elus ning et naiste hääl kostuks avalikus sfääris, siis meesliikumine on püüdnud alustada diskussiooni teemal, kuidas mehed leiaksid oma hääle privaatsfääris. Võib märgata, et naised on saavutamas järk-järgult võrdsemaid võimalusi ametialaselt, kuid meeste emotsionaalne avanemine pole sellega sammu pidanud. See on viinud meid olukorda, kus naistel tuleb täita pereringis enamasti ka vabakutselise psühholoogi rolli, kes lisaks oma väsitavale päevatööle ning laste eest hoolitsemisele vastutab ka perekonna vaimse tervise eest. Eks see seletab osaliselt ka fakti, miks meil on Euroopas suurim arv üksikemasid, kuid väga vähe üksikisasid. Meestel on vaja, et kodune psühholoog aitaks maailmaga toime tulla.
Süstlavahetuspunkti ning supiköökide vastu sõdimine paljastab Eesti ühiskonnas kalevi alla surutud teemad, millega keegi tegeleda ei taha. Probleemid, mis puudutavad tegelikult iga suguvõsa isiklikult, kuid millest on lihtsam mõelda nii, et see on võõraste asi. Inimesed ei taha tunnistada karmi ja kurba reaalsust, mida kinnitab igal aastal rahvusvaheline statistika.
Kui narkomaane ei ole minu silme all, siis ei ole neid olemas. Kui elimineerida Kopli liinid, siis kaovad ka kõik sotsiaalsed probleemid. Mida rohkem uusarendusi, seda edukam ühiskond. Empaatiat saavad endale lubada vaid rikkad lääneeurooplased.
Vaatamata sellisele jaanalinnumängule ei kao sotsiaalsete probleemide juurpõhjused. Miks satuvad noored emad tänavale prostituutideks ning noored mehed leiavad lunastust fentanüülist? Mis on noored ja terved inimesed nii kaugele viinud? Mida on vaja, et Eesti ühiskond saavutaks sellise küpsuse, et julgeks võtta vastutuse ka kõige nõrgemate eest ning mõelda välja ratsionaalse plaani, kuidas oma kodanikke aidata, nii et seda ei peaks tegema peamiselt välismaalastest vabatahtlikud?
Ma leian, et seni, kuni ei julgeta rääkida ausalt ühiskonda iga päev mõjutavatest traumadest ning üritatakse kanda haavamatuse ja edukuse maski, ei ole ka võimalik tunda kaasa inimestele, kellel ei ole nii hästi läinud. 25-aastane taasiseseisvunud ühiskond võiks olla juba sellises küpsusastmes, et hakata arutama viimase sajandi jooksul toimunud sündmuste mõju meie inimestele ning analüüsida ausalt, mille alusel on kuulutatud välja võitjad ja kaotajad ning kuidas oleks võimalik selle diskursuse taastootmine lõpetada.
Madli Maruste õpetab EKA sisearhitektuuri osakonnas magistrikursust «Sotsiaalne ja poliitiline ruum» ja juhib koostöid Palestiina ülikoolidega ning Linnalabori projekti Dobropilljas Ida-Ukrainas.
[1] Seidler, Victor 2006. Transforming Masculinities: Men, Cultures, Bodies, Power, Sex & Love.