/nginx/o/2013/09/06/2303233t1ha114.jpg)
Seni ei ole tuumarelvad veel terroristide või ohtlike mässuliste kätte sattunud, ent me ei saa jääda seda käed rüpes ootama, kirjutab George H. W. Bushi valitsuse aegne USA välisministeeriumi analüütik Bennett Ramberg.
Bennett Ramberg: kui ohtlikud on tuumarelvad neis paigus, kus möllab kodusõda?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljutine läbikukkunud sõjaväeline riigipööre Türgis on kaasa toonud ebastabiilsust, paranoiat ja režiimi arvatavate vastaste mahasurumist. Õnneks ei saanud mässulised enda kätte kümneid USA tuumarelvi, mida hoitakse Türgis Incirliki õhuväebaasis, kust tõusis õhku riigist lahkunud mässuliste lennuk. Mis saab aga järgmisel korral?
/nginx/o/2016/09/08/5807983t1h26be.jpg)
Tuumariigid kinnitavad, et kõik on korras, aga...
Üheksa maailma tuumariiki väidavad, et muretseda ei tasu. Nad kinnitavad, et füüsilised kaitsemeetmed ja peaaegu alati olemas olevad elektroonilised turvatagatised annavad kindluse, et arsenalid püsivad puutumatuna isegi siis, kui nende asukohariigis peaks lahvatama vägivald.
USA Sandia laboratooriumi endine relvainsener Robert Peurifoy ei nõustu sellega. Hiljuti rääkis ta Los Angeles Timesile, et vanemat tüüpi kaitsemehhanismid, mille väljatöötamisel ta ise osales, muudavad terroristide kätte sattunud tuumarelva kasutamise vaid pisut aeganõudvamaks. «Sa kas hoiad tuumarelvad enda käes või valmistud nägema tuumaseent,» kommenteeris ta.
Peurifoy väited on tekitanud küsimuse ebakindlates piirkondades hoitavate tuumarelvade turvalisuse kohta. Võtkem näiteks Pakistani, millel on maailma kõige kiiremini kasvav tuumaarsenal ja mis kannatab lakkamatu džihadistide terrorismi ja separatistide vägivalla all. Rünnakuid on toimunud ka selliste Pakistani sõjaväerajatiste läheduses, kus väidetavalt hoitakse tuumarelvade komponente. Riigi uued mobiilsed tuumarelvad, mida on seetõttu ka lihtsam varastada, vaid süvendavad hirmu.
Põhja-Korea plahvatusohtlik režiim on teine murekoht. Kim Jong-uni valitsus on korraldanud ulatuslikke puhastusi sõjaväe ladvikus ja see on kahtlemata andnud hoogu opositsioonile, mis võib ühel päeval alustada tõsist võimuvõitlust. Lisame tuumarelva olemasolu ja tulemus võib olla väga ohtlik. Sellised tuumariigid nagu Hiina ja Venemaa paistavad stabiilsed, ent hoiavad korda üha autoritaarsemate võtetega, mis toob kaasa oma riske.
/nginx/o/2016/09/08/5807989t1he9b5.jpg)
Muidugi on ka küllalt näiteid sellest, kuidas turvalisus püsib võimuvõitlustest hoolimata. 1961. aasta putš Prantsuse Alžeerias oli potentsiaalne oht, kuna Sahara kõrbes asus tuumarelv, ent midagi ei juhtunud. Hiina suutis Kultuurirevolutsiooni ajal tuumarelva edukalt kaitsta. Tuumarelva üle ei kaotatud kontrolli ka siis, kui toimus riigipöördekatse Mihhail Gorbatšovi kukutamiseks, samuti mitte Nõukogude Liidu lagunemisel.
Need näited ei anna aga põhjust arvata, et tuumarelvadega ka tulevikus midagi ei juhtu, eriti ebastabiilsetes riikides, nagu Pakistanis ja Põhja-Koreas. Tuumapommid või nende komponendid võivad sattuda mässuliste, terroristide või läbikukkunud ja meeleheitlike valitsuste kätte. Ja neil juhtudel on rahvusvahelisel kogukonnal väga vähe võimalusi ohu vähendamiseks.
Mida saab teha, kui tuumarelv on sattunud valedesse kätesse?
Välised jõud saavad näiteks korraldada rünnaku mõnele kindlale sihtmärgile, nagu tegi Iisrael, rünnates Süüria ja Iraagi paiku, kuhu arvati ehitatavat tuumareaktoreid. Need rünnakud ei oleks õnnestunud, kui Iisrael ei suutnuks oma sihtmärke täpselt kindlaks teha. Iraagi Osiraki jaama olemasolu oli üldteada, Süüria Al Kibari olemasolu tuvastas luure.
/nginx/o/2016/09/08/5807977t1h37ee.jpg)
Kriisolukorras, kus on tarvis korraldada samasugune rünnak Põhja-Korea või Pakistani tuumarajatistele, oleks vaja samuti kindlaks teha sihtmärgid – see võib olla aga väga keeruline, sest nende varjamiseks on tehtud suuri pingutusi. Võimalike rahutuste keskel võidakse pomme või nende valmistamiseks vajalikku aga ka varjatult ümber paigutada.
Veel üks võimalus – invasioon ja okupeerimine – kaotab vajaduse tuvastada tuumarajatiste asukoht. Natsi-Saksamaa üle saavutatud võit andis liitlastele võimaluse üles leida ja hävitada riigi värske tuumaprogrammiga seonduv. 2003. aasta invasioon Iraaki andis USA-le ligipääsu paikadele, kus arvati asuvat massihävitusrelvad. Selle hind oli aga kõrge. Põhja-Korea või Pakistani samasugune okupeerimine nõuaks suurte armeede astumist kibedasse konventsionaalsesse sõtta ja tähendaks ka, et neidsamu tuumarelvi võidaks kasutada sissetungijate vastu.
Kolmas võimalus on tuumarelvade leviku tõkestamine, mis tugineb mitmele meetmele. Esiteks, tuumarelvade ümberpaigutamise ennetamiseks peavad kõik riigist välja minevad maa-, vee- ja õhuteed olema kontrolli all. Kuigi on juba olemas massihävitusrelvade leviku vastane julgeolekualgatus (Proliferation Security Initiative – PSI), mis peaks tõkestama tuumamaterjali smugeldamist, kinnitab Rahvusvaheline Tuumaenergia Agentuur (IAEA), et väikesed kogused liiguvad mustal turul endiselt. Põhjalikum jälgimine võib seda veelgi kahandada, ent ei kaota probleemi.
Tuumarelvade leviku piiramine nõuab ka, et need, kel on tuumarelv, oleksid valmis seda terroristide ja mässuliste eest oma elu hinnaga kaitsma. See nõuab ka, et tuumariigi naabritel oleksid valmis raketikaitsesüsteemid. India, Lõuna-Korea ja Jaapan jätkavad oma süsteemide moderniseerimist, ent ükski raketikaitsesüsteem ei ole täiuslik.
Kriisiolukorras, mil tingimused muutuvad kiiresti ja hirm hägustab mõtlemist, ei ole tuumaohuga tegelemine kuidagi kerge ülesanne.
Kuigi asjasse puutuvatel valitsustel on olemas konfidentsiaalsed plaanid sellises olukorras tegutsemiseks, ei ole see ettevalmistus piisav, nagu näitavad hiljutised rahvusvahelised probleemid Lähis-Idas. Loota lihtsalt, et kõik läheb plaanipäraselt ja kontroll tuumarelvade üle säilib, tähendab õnnemängu.
On tulnud aeg arutada uusi lähenemisi ja juhtrolli selles peaks võtma USA, mis on siiani globaalne liider tuumarelvade leviku piiramisel. Vundament sellele tuleb laduda avalikus arutelus, kus osalevad Kongress, täitevvõimu esindajad, mõttekojad, uurivad ajakirjanikud ja õpetlased. Me ei saa endale lubada seismist katastroofi veerel ilma läbimõeldud ja laialdase toetuseta plaanita.
Türgi õppetund ei ole see, et Incirliki õhuväebaasis (ja teistes ebastabiilsetes paikades) asuvate tuumarelvadega on kõik korras. Pigem hoopis see, et meie kõige surmavamad relvad võivad iga hetk valedesse kätesse sattuda. See peaks meid kõiki üles äratama.
Bennett Ramberg oli George H.W. Bushi valitsemise ajal USA välisministeeriumi poliitilis-sõjaliste suhete büroo analüütik. Ta on kirjutanud raamatud «Destruction of Nuclear Energy Facilities in War» ja «Nuclear Power Plants as Weapons for the Enemy».
Copyright: Project Syndicate, 2016.