Juhtkiri: piimasõjas surma ei saa?

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Piimapaki ülimadal hind poes rõõmustab küll ostjat, kuid sugugi mitte põllumeest. «Piim maksab poes tunduvalt vähem kui vesi,» vahendas ajaleht Maa Elu Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmuse sõnu, kes lisas, et paari aasta jooksul on kadunud enam kui kümnendik Eesti piimakarjast.

Viimastel päevadel on murelikud piimatootjad hakanud taas avalikult valjemat häält tegema ning meeleavaldused saavad üha hoogu juurde. Tartus ostsid noortalunikud korraga ära 700 liitrit odavat kilekotti pakitud piima ja annetasid Toidupangale, esmaspäeval kavatseb Eesti Põllumeeste Keskliit laduda Toompea lossi ette 10 000 piimapudelit.

Euroopa Liit hakkab toetama tootmise vähendamist. Samas pole «kodumaine toidutootmine» lihtsalt pateetiline sõnapaar, vaid sellel on laiem tähendus. Toidust räägitakse kui julgeolekutegurist ning mitte ainult oma rahva äratoitmise mõttes, vaid ka näiteks kvaliteediga seotud riskidest. Me ju ei ole valmis leevendama tootmisega seotud tervishoiureegleid.

Lisaks, ja see pole sugugi väheoluline, hoiab põllumajanduslik tegevus elus traditsioonilist elulaadi maal. Eesti suhteliselt konsolideerunud põllumajanduse juures ei saa siin minna mööda küsimusest, kellele üldse kuulub meie maa.

Venemaa-vastased sanktsioonid on Eesti põllumajandust mõjutanud ning seda on lubatud ja tulebki kompenseerida. Piimatootjad on valdkonda investeerides oma tegevust ise järjest tõhusamaks muutnud. Käesolevas piimasõjas on viidatud ka ebaausatele kauplemistavadele ja vastutustunde puudumisele äris.

Aeg-ajalt jätavad valdkonda puudutavad bravuurikad sõnavõtud mulje, nagu oleks võimalik piima hind riiklikult paika panna. Fakt on aga see, et plaanikomiteed Eestis enam ei ole ega tule, isegi kui mõni poliitiline jõud seda taga igatseb. Samas pole toetustega seotud turg vaba turg. Küsimus, kuidas ühtse põllumajanduspoliitikaga edasi minna, on kogu Euroopa probleem.

Põllumajanduse ajalugu tunneb tootmise kõrgaegu ja kiratsemisi. Otsustajatel tuleb analüüsida, kas praeguse trendi puhul on tegemist pigem ajutist laadi või pikaajalise kriisiga. Vastavalt sellele peavad järgnema ka lahendused. Avalikkus on põllumajandusega seotud probleemide korral harjunud vaatama esmalt otsa maaeluminister Urmas Kruusele, kuid sama tuleks aru pärida ka ettevõtlusminister Liisa Oviirilt. Tõsi, põllumajanduse osakaal moodustas mullu koguekspordist umbes 6,5 protsenti ehk 800 miljonit eurot, kuid uute turgude leidmise vajadus on endiselt suurem kui kõlavad edulood.

Eelmisel nädalal alanud Eesti toidu kuu juhtmõtteks on «Ma armastan Eesti toitu». Küllap armastust jagubki. Kuid toidutootja võib olla kui tahes hella hingelaadiga, pelgalt armastusest ikkagi ära ei ela.