Urve Eslas

FOTO: Erakogu

Kuidas saada teada tõde? Kui Ameerika spiooniseriaali «Homeland» üks peategelane Nicholas Brody naaseb pärast kaheksat aastat vanglat, piinamist ja ülekuulamisi Süürias kodumaale, siis valedetektor tema peal enam ei tööta. Kas ta on al-Qaeda agent? Või topeltagent? Või midagi kolmandat? See on pinnas paranoiale: kui ei ole mingit võimalust teada saada, kas räägitakse tõtt või valetatakse, võib uskuda mida tahes.

Veel paremini kirjeldab paranoia teket Ühendriikide science-fiction’i kirjanik Philip K. Dick, kelle kümnetes raamatutes ja sadades lühijuttudes on esil üks peamine mure: maailm ei ole selline, nagu meile kirjeldatakse, meid on petetud.

See, mida Donald Trumpi ja Brexiti-poliitikute näitel nimetatakse tõejärgseks poliitikaks ja mis kirjeldab olukorda, kus valetamine ei ole enam poliitikute puhul moraalselt taunitav, paistab kaasa toovat ühiskondliku paranoia. See on tunne, et institutsioone (nt Euroopa Liit) ega riike (nt Ühendriigid) ei saa usaldada.

Mida «ei saa usaldada» tähendab? Skeptilisus ei tähenda kõiges kahtlemist, vaid seda, et ei usuta kõike valimatult, tahetakse tõendust. Paranoiliseks muutub olukord siis, kui usutakse, et meie eest kavatsetakse tõde varjata, ja selle kavatsuse varjus viiakse täide teist, nn suurt plaani.

Polegi vist väga üllatav, et ajalooliselt on vandenõuteooriad ja autoritaarne mõtlemine koos käinud. Mõned aastad tagasi ilmus väljaandes «Political Psychology» Marina Abalakina-Paapi uurimus, mis näitas, et enam autoritaarsusesse kalduvad inimesed on enam valmis uskuma vandenõuteooriaid. Kui mõelda, ei ole see üllatav: vandenõusse uskumiseks peab uskuma, et kellelegi on nii plaan meid petta kui ka võim seda teha, st kontrollida olulist hulka informatsiooni, raha, inimesi. Ühiskonnas, kus inimestel on vaba tahe, ajakirjandus on vaba ja sõltumatu ning raha liikumise üle valvab maksuamet, on seda keeruline teha.

Sedamööda, kuidas kasvavad poliitilised valed ja usaldamatus, kasvavad vandenõuteooriad, sageli vastandlikud, ja kasvab radikaalsus. Sedamööda nõrgeneb kodanikuühiskond (kui kõik on meie eest juba otsustatud, milleks siis pingutada) ning tugevnevad autoritaarsuse poole kalduvad äärmusparteid.

Kui vaadata Ungaris, Tšehhis, Slovakkias, Rumeenias ja Poolas toimunud muutusi, võib neid tunnuseid näha. Poliitikute usaldusväärsus väheneb (nagu juhtus 2006. aastal Ungaris, 2012. aastal Slovakkias ja 2014. aastal Poolas, kui salvestised ajakirjandusse lekitati), seadusemuudatused kahandavad ajakirjanduse ja üksikisiku vabadusi ning lõpuks tekib kodanikuühiskonna asemel see, mida nimetatakse sõnadega «uncivil society». See viimane on kõige pikemaajaliste tagajärgedega: kasvab sallimatus ja suletus, levivad vandenõuteooriad ja need saavad osaks üldiselt aktsepteeritud mõtteviisist. Kui nii juhtub, tähendab see kogu poliitilise kultuuri muutumist ja liberaalsete ideede taastulemine on aina raskem.