Liisi Karindi ja Urmas Varblane: Hiina äri koju kätte

Liisi Karindi Foto: Erakogu

Hiina on loomas uut Siiditeed nii füüsilisel kujul kui suhtevõrgustikena. Üks osa sellest on Kesk- ja Ida-Euroopa ning Hiina koostööformaat «16+1». Miks ja kuidas on Eestil kasulik selles aktiivsemalt osaleda, kirjutavad Liisi Karindi ja professor Urmas Varblane Tartu Ülikooli Aasia keskusest.

Kling! Postkasti on saabunud uus teavitus järjekordsest Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) ning Hiina koostööformaadi «16+1» üritusest – kutse messile, teavitus ärivisiidist, palve osaleda foorumil või pakkumine sõlmida koostööleping. Kutsele alla kirjutaja esindab kas Hiina valitsusasutust või siis Hiina provintsis, linnas või hoopis mõnes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis loodud «16+1» koostööformaadi organisatsiooni. Kirjasaajaks võib olla nii mõni riiklik või avalik institutsioon, kuid ka ettevõtja või ettevõtlust esindav asutus. Viimase aastaga on selliste kontaktivõttude arv märgatavalt kasvanud ning pakkumine muutub järjest mitmekesisemaks. Mis siis õieti toimub?

Üldises kontekstis sõnastatuna on alanud uus faas Hiina suhtes välismaailmaga, mida iseloomustab suurem avatus ja tugevam integratsioon. Suuruselt teise majandusena maailmas soovib Hiina näidata, et ta on määrav jõud maailmaasjades. Seetõttu pöörab Hiina palju rohkem tähelepanu väljapool oma riigi piire ja otsest mõjuala toimuvale. Hiina on asunud kaasava lähenemise abil kujundama uut geopoliitilist keskkonda. Seejuures mängivad majandusstrateegilised kaalutlused väga tähtsat rolli. Kui senised strateegiad nagu «Going out» toetasid eelkõige suuri riiklikke ettevõtteid Hiinale strateegiliselt tähtsates piir- ja valdkondades, siis uued initsiatiivid on tunduvalt laiahaardelisemad. Seoses majanduskriisiga ja sellest tulenenud vajadusest nii ennast kui ka teisi kriisist välja aidata, sai Hiinale selgeks, et olles osa maailmamajandusest, ei ole ka teist valikut kui sinna rohkem panustada.

Uue Siiditee idee sündiski selles kontekstis. Nn «One Belt, One Road» (OBOR) initsiatiivi raames on Hiina seadnud eesmärgiks tugevamalt ühendada Euraasia majanduspiirkond maismaad ja merd mööda minevate transpordi- ja kaubateedega. Kuna tegemist on väga ulatusliku ettevõtmisega, on see äratanud palju kahtlusi nii edu saavutamise võimaluse kui ka Hiina tegelike motiivide suhtes. Plaan näeb ette suuri investeeringuid eelkõige just taristusse. Pole kahtlust, et ettevõtmine aitaks Hiinal toime tulla ehitusbuumi ajal tekkinud tootmisvõimsuste ülejäägiga. Samas näitab Hiina panustamine sellistesse asutustesse nagu Aasia Infrastruktuuri Investeeringute Pank ja Siiditee Fond, et Hiina on oma nägemusele tõsiselt pühendunud ning valmis pikaajaliselt selle elluviimisse investeerima. Lisaks Siiditee füüsilise poole ehitamisele panustab Hiina samuti pehmetesse teemadesse nagu kultuur, haridus, turism jm.

Uue Siiditee initsiatiivi valguses tuleks vaadata ka Kesk- ja Ida-Euroopa ning Hiina koostööformaati «16+1». Kuna sinna kaasatud kuueteistkümnest riigist kuuluvad üksteist Euroopa Liitu (Bulgaaria, Horvaatia, Tšehhi, Eesti, Ungari, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia) ja viis on seadnud liitumise endale eesmärgiks (Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Montenegro, Serbia), on Hiina ettevõtmine ELi poole peal tekitanud mitmeid küsimusi. Lahenduseks Hiina jaoks on formaat tugevamalt siduda ELi-Hiina strateegilise partnerlusega ning arvesse võtta ELi liikmesriikidele seatud mängureegleid. Eelkõige huvitavad Hiinat formaadi raames taas investeerimisvõimalused taristusse, kuna KIE riike nähakse kui tähtsat kaubandus- ja transpordikoridori Euroopasse. Samuti pakuvad KIE riigid Hiina ettevõtetele head võimalust ELi tingimustega tutvuda ning edasiseks Euroopa Liidu turule sisenemiseks valmistuda.