Jaanus Rahumägi.

FOTO: Toomas Huik

Entusiastlik seisukoht ühe või teise Ameerika Ühendriikide presidendikandidaadi toetuseks ja kihutustöö Eesti Euroopa Liidust väljaastumispoliitikale on lühinägelik, kirjutab julgeolekuekspert Jaanus Rahumägi.

Tellijale Tellijale

Muretsemine Eesti rahvuslike julgeolekuhuvide pärast kiiresti muutunud maailmas, võttes arvesse meile väga ohtlikku euroatlantilise killustatuse nakkust, mis levib tohutu kiirusega, on aga põhjendatud. Kuna lääne võimekus Ukraina konflikti lahendada on langenud ja selle põhjused on otseses seoses meie julgeolekuga, on oluline teada, miks see nii on.

Just siis, kui USA ja Venemaa välisministrid John Kerry ja Sergei Lavrov olid jõudnud juulis esialgsele kokkuleppele, et teevad koostööd Süürias, mis pidi olema ka soodne pinnas meile lähedal oleva Ukraina konflikti reguleerimisel, tuli uudis riigipöördekatsest Türgis. Kõik seni saavutatu lagunes koost, kuna ei Venemaa ega Ameerika Ühendriigid osanud ennustada, kuidas uus olukord Türgis hakkab mõjutama nende riikide rahvuslikke huve ja Ühendriikide võimekust viia läbi rünnakuid Süürias.

Kuna Süüria kokkulepe kukkus kokku, kadus nii venelastel kui ka ameeriklastel huvi ja võimalus milleski Ukraina asjus kokku leppida. Siinkohal tuleb meenutada, et Ühendriigid ei osalenud nn Normandia grupi kõnelustel, seega ei tõmmanud mitte Venemaa pidurit läbirääkimistele Washingtoniga Ukraina teemadel, vaid Türgi tõmbas Lähis-Idas vaiba alt nii Ühendriikidelt kui ka Venemaalt, kus kukkus läbi John Kerry Süüria-algatus.

Ühendriikide presidendivalimised ja ilmne poliitiline nõrkus nii Saksamaal kui ka Prantsusmaal ei süvenda ka erilist kindlust, et need riigid võiksid lähiajal meile soodsat arengut Ukrainas esile kutsuda. Praegu on raske ette kujutada, kuidas Saksamaal ja Prantsusmaal jätkuks energiat ja aega, et Normandia grupi raames edasi töötada ja Minski protsessi edasi juhtida või Euroopat saaks võtta tõsiselt rahu tagajana, kuna olukord Euroopas endas on kujunenud üsna kaootiliseks.

Euroopa killustumist on täies ulatuses raske hoomata. On selge, et Brexit vallandas segaduse Euroopa Liidus, nii nagu lahutus väikeses kogukonnas paneb läbi vaatama paljude perekondade omavahelised suhted. Aga see, mis toimub Euroopa poliitikas, on sügavam kui see, millest kirjutavad ajalehed.

Näiteks. Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker ei ole Euroopa poliitilistes ringkondades eriti populaarne mees, Poola valitsus ei pea sugugi lugu Euroopa Ülemkoja eesistujast Donalt Tuskist ja sama ebapopulaarne on Euroopa otsustajate seas ka Euroopa Parlamendi president Martin Schulz. Kreeka vajub veel suurematesse võlgadesse. Paljud Itaalia pangad on suurtes raskustes. Suurbritannia lahkub Euroopa Liidust, miljon dokumentideta sisserännanut Saksamaal on hävitanud sisuliselt Merkeli poliitilise tuleviku ja Saksamaa poliitilise autoriteedi, mis on saavutatud pärast Teist maailmasõda. President François Hollande on Prantsusmaal ebapopulaarne oma ilmse võimetuse tõttu kaitsta Prantsuse riiki ja oma kodanikke terrorismi eest.

Euroopa olukorda halvendab see, et Juncker ja Hollande on valinud Prantsusmaa endise välisministri Michel Barnier’ ELi läbirääkijaks Brexitis, mis teeb Suurbritannia väljumise pikaks ja vaevaliseks.