Statistilised andmed näitavad, et meil igal aastal hävineb tule läbi enam kui 200 miljoni sendi väärtuses mitmesugust vara.
Postimees 1928. aastal: võitlus tulega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi need kahjud osalt kindlustusseltside poolt tasutakse ja kindlustajad jälle uusi varasid soetavad, ei tähenda see rahvamajandusliselt veel uute väärtuste juureloomist, rahvuslise rikkuse suurenemist, vaid senine vara on jäädavalt kadunud ja on tulnud suuri kulusid kanda tarvilise vara muretsemisel. Varastatud vara vahetab oma peremehe, kuid tule läbi hävitatud varandusest ei jää muud järele kui väärtuseta tuhk.
Kõige pahemaks kogu küsimuse juures on aga see asjaolu, et tulekahjude tekkimises väga suurel määral meie otsekohe ise süüdi oleme. Nimelt kinnitab statistika, et meil üle 3/4 kõigist tulekahjudest on alguse saanud hooletust tulega ümberkäimisest, ükskõik mis kujul see hooletus avaldus: katkine ahi ehk korsten lahtise tule järelvalveta jätmine jne. Tähendab, üle 3/4 tulekahjudest on sarnased, milliste ärahoidmine väga kergelt teostatav. See asjaolu näitab meile ühtlasi otsekohe kätte sihi, millises tuleb tööle asuda, et tulekahjude üldarvu miinimumini viia.
Tuletõrje ülesandeks võitluses tulega ei ole üksi mehaaniliste abinõude muretsemine, vaid ka selgitustöö tegemine laialistes hulkades; tule tekkimise põhjuste tutvustamine ja juhatuste andmine tulekahjude ärahoidmiseks. 8.09.1928