/nginx/o/2016/09/07/5803565t1h5048.jpg)
Euroopa julgeolek peab taas olema meie poliitilise päevakorra eesotsas, kirjutab Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier.
Frank-Walter Steinmeier: Euroopa julgeolek on paljude üllatuseks taas ohus (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba enne Ukraina konflikti algust 2014. aastal olid olemas märgid rivaalitsevate blokkide vastasseisust. Uus vastasseis ei ole aga defineeritud kommunismi ja kapitalismi vahelise vaenulikkusega, vaid hoopis sotsiaalse ja poliitilise korra lahkhelidega – lahkhelid vabaduse, demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste kohta –, millele lisandub võitlus geopoliitiliste mõjualade üle.
Krimmi annekteerimine rikkus rahvusvahelist õigust ning muutis küsitavaks kogu Euroopa julgeoleku arhitektuuri vundamendi. Lisaks sellele on konflikti loomus täiesti muutunud, nagu on näidanud Ukraina olukord. Niinimetatud hübriidsõda ja mitteriiklikud osapooled mängivad järjest suuremat rolli.
Uued tehnoloogiad – küberrünnaku võimalus, relvastatud droonid, robotid ning elektroonilised, laser- ja tõrjerelvad – kannavad endaga uusi ohte. Uued lahingustsenaariumid – väiksemad üksused, suurem võitlusvõime, kiirem positsioonidele paigutamine – ei kajastu praegu olemasolevates relvastuskontrolli režiimides. Uue võidurelvastumise oht on silmapiiril kumamas.
/nginx/o/2016/09/07/5803577t1h1086.jpg)
Alates Harmeli raportist, mis defineeris ümber NATO strateegia 1967. aastal, on lääneriigid järginud Venemaaga suheldes kaheharulist lähenemist: hirmutamine ja pingelõdvendus. NATO uuendas oma pühendumist sellele kahepoolsele strateegiale sel suvel toimunud Varssavi tippkohtumisel. Võtsime kasutusele vajalikud meetmed, et pakkuda sõjaväelist kindlustunnet ja samal ajal kinnitasime uuesti oma poliitilist vastutust Euroopa koostööl põhineva julgeoleku ees.
Selline kahepoolne lähenemine kannab endas ka loomuomast keerukust: hirmutamine on kõigile reaalne ja nähtav, kuid ka pingelõdvendus peab oma osa mängimiseks olema reaalne ja nähtav. Kui see poliitiline tasakaal kaob, tekivad ka väärarvamused ning eskalatsiooniohu neutraliseerimiseks ei saa enam palju ära teha.
Selle riski leevendamiseks peaksime võtma konkreetse eesmärgi: Euroopas on vaja taastada relvastuskontroll kui juba varem järele proovitud ja töötav moodus riskide vähendamiseks, suurendada läbinähtavust ning suurendada kindlustunnet Venemaa ja lääneriikide vahel.
Relvastuskontroll
Relvastuskontrollikokkulepped ei ole ajalooliselt olemasoleva usalduse tulemus, vaid hoopis moodus taasluua usaldus seal, kust see on kadunud. 1962. aastal viis Kuuba raketikriis maailma tuumavastasseisuni. Peagi pärast kriisi lõppu – kui USA ja Nõukogude Liidu vahelised suhted olid ajaloo halvimad – otsustasid mõlemad superjõud, et on aeg lahkhelid väikeste sammude kaupa lahendada. See põhimõte oli ka Willy Brandti uue idapoliitika keskmes 1960ndatel ja 1970ndatel aastatel.
Tänaseks on Venemaa ja lääneriikide vahele tekkinud uued lõhed ning ma kardan, et me ei suuda neid lähitulevikus parandada, kui väga me ka ei üritaks.
Tänaseks on Venemaa ja lääneriikide vahele tekkinud uued lõhed ning ma kardan, et me ei suuda neid lähitulevikus parandada, kui väga me ka ei üritaks. Keegi ei tohiks alahinnata sellega seotud eesseisvaid väljakutseid – eriti mitmekordsete kriiside valguses Ida-Ukrainas, Süürias, Liibüas ja mujal – ajal, kui me ei ole immuunsed uute eskalatsioonide ja tagasilöökide suhtes. Ainult üks on kindel: kui me ei püüa, jääb rahu Euroopas ja mujal hõredaks. Seetõttu peaksime kuulda võtma pingelõdvenduse õppetundi: kui sügavad lõhed ka ei oleks, peame püüdma ehitada sildu.
Kahjuks on olemasolevad relvastuskontrolli ja desarmeerimise režiimid lagunemas. Venemaa ei rakenda enam Euroopa Tavarelvastuse Piiramise Lepingut, mis viis 1990ndatel kümnete tuhandete tankide ja raskerelvastuse äraviimiseni Euroopast. Samamoodi on oma tõhususe kaotanud Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni 2011. aasta Viini dokumendis kajastunud läbinähtavuse ja usalduse loomise mehhanismid ning Venemaa seisab vastu nende ajakohastamise vajalikele sammudele.
Kaotatud usaldus
OSCE Vaba Taeva kokkuleppe rakendamine on samuti piiratud ning Venemaa Krimmi annekteerimine muutis kasutuks Budapesti memorandumi. Aastakümnete jooksul ettevaatlikult kogunenud usaldus on tuulde lastud.
Samal ajal on aga Venemaa korduvalt teinud üleskutseid uueks aruteluks relvastuskontrolli üle Euroopas. Oleks viimane aeg Venemaal sõnasabast kinni haarata!
Relvastuskontrolli taasalgatamine peaks alguse saama Brandti Ostpolitik’i keskmes olnud põhimõttest: Euroopa julgeolek ei tohi olla raamistatud kui jäädavalt vastandlik protsess. Julgeolek ei ole nullijääv mäng. Ühe poole parandatud julgeolek ei tohi teisele poolele olla nähtav kui tema julgeoleku halvenemine. Minu arvates peaks seega relvastuskontrolli taasloomine sisaldama viit asja, meil on vaja kokkuleppeid, mis:
- defineerivad piirkondlikud laed, miinimumkaugused ja läbinähtavusmeetmed (eriti sõjaliselt tundlikes piirkondades nagu Baltikum);
- võtavad arvesse uusi sõjaväelisi võimalusi ja strateegiaid (väiksemad ja liikuvamad üksused traditsiooniliste suurte armeede asemel ning vastavalt võtta arvesse ka ressursid nagu transpordivõime);
- integreerivad uued relvasüsteemid (näiteks droonid);
- lubavad tõhusat, kiiresti paigaldatavat, paindlikku ja iseseisvat ehtsuse kontrolli kriiside ajal (mida viiks läbi näiteks OSCE);
- on rakendatavad seal, kus vaieldakse territoriaalse staatuse üle.
Soovime nende keeruliste probleemide üle algatada struktureeritud arutelu kõigiga, kes vastutavad Euroopa julgeoleku eest. OSCE, mille eesistujaks on sel aasal Saksamaa, on sellise dialoogi üks olulisi foorumeid.
Ei ole kindel, et selline ettevõtmine saab olla edukas ajal, mil maailma kord on halvenemas ja suhted Venemaaga on pingestatud. Oleks aga vastutustundetu mitte üritada.
On tõsi, et Venemaa on rikkunud rahu peamisi põhimõtteid – territoriaalne puutumatus, vaba liitlaste valik ja rahvusvaheliste seaduste tunnistamine –, mis on meile lääneriikides läbirääkimatud. Peame aga seisma koos selle nimel, et vältida vastasseisu ja konflikti süvenemist.
Nii lääneriikides kui Venemaal paistab meie maailm järjest enam ohtlik. Islamiterrorism, metsikud konfliktid Lähis-Idas, kokkuvarisevad riigid ja pagulaskriis viitavad ohtudele, mis puudutavad kogu Euroopat. Julgeolekuvõime on mõlemal poolel pingul ning ressursside kulutamine uuele võidurelvastumisele viib kõigi kaotuseni ja mitte kellegi võiduni.
Relvastuskontrolli taasalgatamise abil saame teha reaalseid koostööettepanekuid kõigile neile, kes tahavad Euroopa julgeolekule õla alla panna. On aeg proovida võimatut.
Copyright: Project Syndicate, 2016.