/nginx/o/2016/08/16/5725551t1h9a7e.jpg)
Presidendi valimine riigikogus jõudis loogilise tulemuseni, mis ähvardab korduda ka valimiskogus. Väljapääsuna sellisest jukerdamisest, kus kõik erakonnad tekki enda poole tirivad, nähakse üha sagedamini üleminekut presidendi otsevalimisele, aga see üksi ei pruugi soovitud tulemust anda, kirjutab blogija ja presidendivalimistel hääleõigust mitteomav kodanik Andres Laiapea.
Ei ole vaja tingimata nõustuda väitega, mille kohaselt on igasugune poliitika sõja jätkamine teiste vahenditega, nägemaks seda, et erakonnad sarnanevad väikeste armeedega, mis oma kindralite juhtimisel üksteise vastu vihast võitlust peavad. See ei ole päris juhuslik, et paljudes riikides ongi poliitikas kõvad tegijad endised sõjaväelased. Demokraatlikud mehhanismid on oma põhiolemuselt mõeldud selleks, et hoida ära vägivalla kasutamine ühiskondlike suhete korraldamisel, aga need ei kõrvalda neist suhetest konflikti ennast.
Konkurents on poliitikas loomulik, edasiviiv jõud, progressi alus. Jutt sellest, et keegi võiks olla «kogu rahva president», on vaid soovunelm, sest eeldab, et kogu rahvas peab mõtlema ühtemoodi, kuigi on teada, et vabadel valimistel ei saanud kunagi enamust isegi natsid ja ka ühe kandidaadiga valimistel leidub alati neid, kes hääle andmata jätavad või sedeli rikuvad. Seega on küsimus mitte selles, kuidas saada kõigile meeldiv president, vaid kuidas saaks vähendada presidendivalimistel erakondade omavahelist rivaalitsemist.
Üleminek otsevalimistele ei tähenda automaatselt, et olukord selles osas paraneb, sest kui kandidaatide ülesseadmine jääb erakondade kätte, siis on täiesti loomulik, et iga partei üritab seada üles oma kandidaadi. Hoopis teine oleks lugu, kui selline võimalus oleks edaspidi ainult kodanikel ja kõiki kodanikke käsitletaks seejuures võrdõiguslikena, riigikogulaste hääled mingit erikaalu ei omaks.
Eesti lähinaabruses asuvates Euroopa Liidu liikmesriikides, kus president valitakse otse rahva poolt, võib seada kandidaadi üles keskmiselt 0,3-0,5 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. Sellest lähtudes võiks vastava nõude sõnastada põhiseaduses järgmiselt: «Vabariigi Presidendi kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt kolmel tuhandel hääleõiguslikul Eesti Vabariigi kodanikul.»
Presidendi valimise seaduses oleks otstarbekas sätestada, et ennast saab kandidaadina ülesseadmiseks esitada iga hääleõiguslik kodanik, toetajate nimed on avalikud ja allkirjade kogumine toimub elektrooniliselt Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe kaudu. Nii puuduks vajadus teha eraldi tööd ja kulutusi allkirjade kontrollimiseks, kaoks allkirjade võltsimise ja topeltallkirjade andmise oht ning kõigile kandideerida soovijatele kehtiksid täpselt ühesugused tingimused.
Tõsi, poliitikutele ei pruugi selline kord hästi meeldida, sest sedasi nihkuks ju võim, mille nad on enda kätte koondanud, osaliselt tagasi tavakodanike kätte. Aga vähemalt päästaks see nad sellisest naeruväärsusest, milleni nad on Eestis praegu jõudnud.