Krister Paris: Moskva sündroom

Krister Paris Foto: Erakogu

Paar tundi pärast plahvatust andis lennuväljal ainukesena millestki erakordsest tunda vaid ehk emotsiooni puudumine – tõsised näod, aga ei ühtegi pisarais. Päevi hiljem suutsid mõned Vene julgeolekueksperdid pressikonverentsil vangutada vaid päid rahulikkuse üle, millega plahvatuse pealtnägijad selle tagajärgi mobiiltelefonidega filmima tõttasid.

Venemaa on terroriga harjunud ja suhtub sellese kui paratamatusse, nagu loodusõnnetusse. Samamoodi suhtub ta oma võimu. Ent Kreml tundub kahest halvast siiski parem. Seda juhul, kui sa pole tema helikopterite tule all või Tšetšeenias puhastusoperatsioonide jõhkardite käes. Sestap koondutakse pommide lõhkemise aegu võimude ümber.

Elu peab ju edasi minema. Ei saa jätta autoga sõitmata seetõttu, et võid sattuda eriti alatule vormikandjale GIBDDst (niisugune akronüüm tähistab siinmail liiklusmiilitsat). Tuleb lihtsalt proovida liikluskeerises temast märkamatult mööda lipsata. Ei saa ju jätta minemata metroosse vaid seepärast, et seal umbes kord aasta-paari jooksul plahvatab pomm. Tasub ehk palvetada, et poleks väga valel hetkel väga vales kohas.

Aga ühiskonda ei liida miski. Üksikuid appitõttavaid vabatahtlikke varjutavad täielikult taksojuhid, kes pärast plahvatusi hindu automaatselt mitmekordistasid, või psühhohuligaanid, kes järgnenud päevadel hädaabiliinid valehäiretega üle ujutasid.

See pole terroristide võit. Inimesi tükkideks rebivad zombid ja Vene võimud igatsevad sisimas ühte. Ühiskonna allutamist hirmule ja kuuletumisele. Ühtedel silme ees Muhamedi-aegset kalifaati ülistavad utoopiad. Teistel rahva orjastamine läbi riikliku korruptiivse maffiapüramiidi. Või ka midagi muud – terroristid ei kuuluta oma eesmärke siin enam ammu. Võimud räägivad midagi «moderniseerimisest».

Terrorist ei vihka niivõrd oma ohvreid, kuivõrd suhtub neisse ükskõiksusega: ei muud kui kahuriliha eesmärgi saavutamisel. Raske näha, et peremehed Kremlis käituksid oma rahvaga kuidagi teisiti.

Meenutagem, et Vladimir Putini aitasid ametisse valida elumajade plahvatused Moskvas ja pärast neid alustatud teine Tšetšeenia sõda. Tahaks väga uskuda, et polooniumisurma mõistetud Aleksandr Litvinenko siiski eksis ja Venemaad ei lase õhku FSB.

Ent ka kõiki järgnevaid terroriakte on valitsejad kasutanud võimu tihendamiseks. Meediavabadus võeti ette pärast pantvangidraamat Dubrovkal. Beslani tragöödia sobis, et kaotada kubernerivalimised ja tsentraliseerida võimu veelgi. Valimisi reaalse valiku mõistes ei eksisteeri enam ammu.

Ja mida on Vene rahvas selle kõige eest vastu saanud? Julgeolekut mitte – sõda Tšetšeenias võib olla lämmatatud, aga naabervabariigid Kaukaasias hõõguvad rahutumalt kui varem. Ka mitte seaduseriiki – kõige jõhkramalt rikuvad omaenese seadusi ju Lubjankalt Kremlisse kolinud peremehed ning kurjategijatest enam kardab rahvas miilitsat.

Kui jõustruktuurid ei käituks okupatsiooniarmeena ja inimene natukenegi tunnetaks, et tema maksud lähevad ta enese hüvanguks, oleks terroristidel hoopis raskem leida pinnast, mida rünnata. Praegu on eraalgatuses tonti ja seadustes repressioonivahendit nägevad võimud pool tööd nende eest ära teinud.

Rahvas ei karda, sest ta on tuim. Inimesed ei usalda üksteist, võime ega iseennastki, sest initsiatiiv on karistatav. Mis mõttega pöörduda kahtlast pakki märgates korravalvurite poole, kui kardetavasti oled hoopis ise järgnevad tunnid plate peal sellesama miilitsa käsul, kes äsja pommipanijalt obroki taskusse pistis?

Lihtsam on auru välja lasta teistsuguste kaaskodanike peale. Muidugi, enamik inimesi ju tõmmuma välimusega vastutulijaid läbi kolkima ei lähe. Ent kui peaminister Putin viis lilled tapluses kaukaaslastega hukkunud jalgpallifänni hauale, kõneles ta sama keelt, mida hinges tunnevad paljud. Eelnenud vägivald Maneeži väljakul, kus peale miilitsa peksti haiglasse kümneid juhuslikult ette sattunud lõunamaalasi, oli pälvinud valitsusjuhi heakskiidu.

«Jaga ja valitse» printsiipi on kasutanud traditsiooniliselt ikka võõrad, kes okupeerivad või terroriseerivad. Surmaga hirmutamist samuti. Ainult et ühed on ikkagi natukene rohkem «meie omad», kes üldjuhul päise päeva ajal ja valimatult ei tapa ning kelle käes on mingigi võim meid nende teiste eest kaitsta.

70-protsendine toetus Putinile-Medvedevile, Moskva sündroom, mis muud.