Edward Lucas hoiatas hiljuti, et ees seisavad ohtlikud kuus kuud (PM Online 31.08). Tõepoolest, Ameerika ühiskonna tähelepanu on lähikuudel presidendivalimistel, president Barack Obama, keda välispoliitika lihtsalt ei huvita, on aga põhimõtteliselt juba lavalt kadunud. Tema paarismängija John Kerry otsib endiselt just kui dialoogi Sergei Lavroviga Süüria konflikti asjus, kuid samas on ammu selge, et teda ei võeta Moskvas tõsiselt.
See aeg saab läbi siis, kui Ameerikas uus president lõpuks ära valitakse, ehk jätkub kuni 20. jaanuarini 2017, mis on Obama viimane tööpäev. Järelejäänud aja jooksul üritab hulk riike, sh Venemaa, endale kätte võita maksimaalselt tugevaid läbirääkimispositsioone uue presidendiadministratsiooniga.
Tõsiseltvõetavusega pole paremad lood ka Obamal endal – märtsis tema ajaloolisel visiidil Havannas ei vaevunud keegi Air Force One’ile isegi vastu tulema. Paljud tema välispoliitilised initsiatiivid on kaheksa Valges Majas oldud aasta jooksul lõppenud fiaskoga. Võtame kas või hiljutise suhtesoojendamise katse Iraaniga. Ühendriigid andsid Iraanile sadade miljonite eest abi, sanktsioonid võeti maha, kuid mis oli tulemus?
Iraan jätkab tuumaprogrammi ja kaugmaarakettide arendamist – omandades vajalikku tehnoloogiat senisest vähesema vaevaga – ning agressiivset poliitikat Lähis-Ida regioonis. Kuhugi pole kadunud ka Iraani äge lääne- ja Ameerika-vastane retoorika ning pealinna Teherani ehivad endiselt propagandaplakatid iraanlastest laipademäe otsas seisvatest ameeriklastest.
Kõige suurem segadus Obama kaheksast presidendiaastast jääbki maha Lähis-Idas. Kogu maailm võis veenduda selles, et Ühendriigid ei pruugi pidada oma sõna ning võib hüljata oma kauase liitlase, nagu 2011 juhtus Egiptusega, kus võimule tulid islamistid. Ka Süürias enam kui viis ja pool aastat pöörelnud verine hakklihamasin on osaliselt Obama administratsiooni selgrootu välispoliitika tagajärg.
Põhimõtteliselt oleks al-Assad võinud aastate eest rahvusvahelise kokkuleppe tulemusel võimult lahkuda, kui USA presidendiadministratsioonil oleks jätkunud otsustavust. Selle asemel tõmmati saba jalge vahele ja tehti end terve maailma ees naerualuseks. «Punastest joontest», mida, nagu hiljem selgus, ei eksisteerinud, ärme parem siinkohal räägi… Obama välispoliitika on seisnenud vabatahtlikus positsioonide mahajätmises maailma võtmeregioonides, mis on paljus süüdi praeguses valitsevas ebakindluses.
Obama ise jääb tänu vasakkursile, geiabielude temaatikale jm oma toetajate mällu ühe suurima Demokraatliku Partei ridadest tulnud presidendina. Välispoliitika on Ameerika ühiskonna jaoks muidugi mitmendajärguline teema, kuid ilmselt võtab lahkuv Obama oma parteikaaslaselt Jimmy Carterilt üle välispoliitiliselt nõrgima USA presidendi tiitli.