Postimees tuleb ahjust. Kroonpressi sünd

Ajalehtede trükkimine Kroonpressi trükikojas. Foto: Lauri Kulpsoo

Kaheksakümnendate lõpp. Postimehe (toonase Edasi) juhid, kel pole raha ega teadmist, mida tähendab heatset või coldset, asuvad otsima uut kiiret trükimasinat… Postimees avaldab katkendi Mart Kadastiku elutööraamatust.

Melbourne’is ESTO ürituste aegu ei otsinud ma kontakti Austraalia meediamagnaadi Rupert Murdochiga, kes noil aastail oli abielus eestlannaga. See-eest olin mõni kuu varem, 1988. aasta sügisel, Londonis kohtunud Murdochi põhikonkurendi Robert Maxwelli poja Kevin Maxwelliga. Suvekuudel oli noor brünett Kevin käinud Tartus tutvustamas oma (või õigemini oma miljardärist isa) ideed asutada ajaleht The European ning otsis selle trükkimiseks vajaliku jõudlusega trükikodasid Euroopa eri piirkondades.

Heidemanni trükikoda, kus trükiti Edasit, pannuks Maxwelli naerust kõõksuma ja seepärast oli mõistlik tõsta päevakorda uue, moodsa trükikoja ehitamise idee. Miks mitte Tartusse, ikkagi vana hansalinn, mille kaudu on sajandeid lääne kaupa Novgorodi viidud. Miks ei võiks Tartus trükkida ajalehte, mida levitatakse Venemaal, Baltimaades, võib-olla koguni Skandinaavias! Meie ehitame teie rahaga valmis maja ja anname tööjõu, teilt on vaja vaid seadmeid. Loomulikult olnuks ühistöölepingus punkt, mille järgi Europeani kõrval trükitakse pooltasuta ära ka Edasi.

Projekti täpsustamiseks sõitsime koos tegevtoimetaja Vahur Kalmrega Londonisse. Kevin Maxwell võttis meid vastu Mirror Groupi hiiglasliku büroohoone viimasel korrusel, mille laepealsele ta oli äsja helikopteriga laskunud. Kevin, ülimalt šikk ja väga sõbralik, küsis, kas meil raha on. Ta oli eestlaste ebalust ette näinud ja rahaümbrikud põuetaskusse valmis pannud. Võtsime ümbrikud vastu ja kibelesime neid avama, aga kingitud hobuse suhu ei tohi kohe vaadata.

Seejärel küsis Kevin, millised plaanid meil Londonis on. Kehitasime arusaamatuses õlgu. Me korraldame teile midagi, lubas Kevin Maxwell ja tõttas tagasi helikopteri peale. Avar ruum oli helikindel, aga pöörlev tiivik, mis paistis läbi klaaslae, tõendas, et Kevin tõepoolest tõusis õhku. Siis võisime ümbrikud avada.

Veetsime jalgpallistaadionil rõõmsa õhtu, vaadates Tottenham Hotspuri ja Derby County matši. Istusime loožis ja jõime viskit. Robert Maxwell oli Derby County omanik (sama klubi, mille väravas mängis end kuulsaks Mart Poom).

Järgmisel päeval kõndisime läbi Daily Mirrori toimetusesaali. Mäletan, et tõin mõned Mirrori eksemplarid Tartusse kaasa ja annetasin vähemalt ühe lehe hilisemale Kulleri ja Õhtulehe peatoimetajale Väino Koorbergile, andes sellega oma panuse Eesti tabloidajakirjanduse arengusse.

Maxwelli rahaga Tartusse trükikoja ehitamist ei meenutanud Londonis enam keegi. Kogu Europeani projekt kadus laualt. 1991. aastal kadus igavikku ka Robert Maxwell ise – tema surnukeha leiti luksusjahilt, mis oli mõistatuslikel asjaoludel Atlandi ookeanil seilanud.

Ent trükikoja ehitamise seeme oli pudenenud viljakasse pinnasesse ning hakkas kiiresti idanema. Edasi tellijaskond oli paisunud sedavõrd suureks, et Heidemanni trükikoja väikesel masinal kulus kogu tiraaži trükkimiseks kuni kaksteist tundi. Ajaleht jõudis tellija kätte pärastlõunal, Tartust kaugemal koguni järgmisel päeval. Lehekülgede arvu lisamisest või värvifotode avaldamisest ei olnud juttugi.

Kust leida uus trükimasin ja raha selle ostmiseks? Uus tähendas uut mõistagi vaid meile. Päris uue trükimasina hind olnuks 50 miljoni dollari kandis, see oli meie jaoks ulme.

Mu Soome tuttavad juhatasid mind Pentti Kallio juurde. Selle mehe äri oli kasutatud trükimasinate müük. Seisvaid, kuid töökorras masinaid oli turul palju, sest Soomes oli parasjagu trükiajakirjanduse buum – iga endast lugupidav ajakirjandusettevõte ostis uut tehnikat ja püüdis vabaneda vanast. Masinate ostjaid oli raskem leida. Müüja ei tahtnud vana trükimasinat oma koduturule konkureerima jätta, seetõttu üritati ostjat leida kaugemalt. Eesti võiks olla ideaalne ostjamaa. Nii kaugel ja siiski nii lähedal.

Aga kui tõsiselt võib võtta ärimeest, kes Georg Otsa laeva buffet’-lauas ajab banaane nähes silmad pärani ja kes ei tee vahet kosmoselaeval, allveelaeval ja trükimasinal? Niimoodi ilmselt mõtles Pentti Kallio, kui teatasin talle meie kavatsusest osta üks korralik trükimasin, millega saaks trükkida vähemalt 24-leheküljelist värvilist ajalehte tiraažiga 150 000 eksemplari.

1989. aasta suvel olin juba Helsingis «äri ajamas». Pentti Kallio – mittesoomlaslikult pikk ja sale soliidses eas mees – näitas Helsingi vaatamisväärsusi ja tegi baaris õlled välja. Küllap uuris, kui tõsine ostja ma üldse olen.

Raha meil ei ole, tegin teatavaks. Küsisin, kas Kallio ei saa meile ise raha laenata või asja kuidagi järelmaksuga vormistada, sest hetkel oleme riigifirma ja riigi abile pole meil mõtet loota, seda enam, et lähitulevikus plaanime ennast riigi küljest lahti haakida, kuigi keegi veel ei tea, kuidas.

«Siis on teil küll suur ongelma,» arvas Kallio.

Me ei olnud veel trükimasina ega selle hinnani jõudnud.

«Mul on üks just teile sobiv masin, Rootsi päritolu, Nohab Ampress Rollomatic, 1979. aastal valmistatud. Heas korras, ahjuga,» jätkas soomlane. Ta vuristas ette pika rea olulisi parameetreid (masina kiirus, gaasivajadus, rullipukkide laius ja muud säärast), aga tehnilised üksikasjad tundusid mulle teisejärgulised. Olin otsustanud, et kui ostmise väljavaade muutub reaalsemaks, küll siis leian Tartust kas või Heidemanni trükikojast spetsialisti, kes tuleb ja vaatab masina üle.

«Mul on Indias sellele masinale ka üks ostja, aga ma eelistaksin Eestisse müüa.»

«Miks?»

«Hõimurahvas või nii,» selgitas Kallio. «Aga raha peab teil muidugi olema.»

«Palju?»

Kallio alustas mõtteis arvutamist, mis oli veider, sest kui hindud on juba pakkumise saanud, siis peaks ju hind teada olema.

«See on väga eriline pakkumine. Allapoole tulla ma ei saa. See on tõesti hea masin. Helsingis trükiti sellega pornoajakirju. See näitab, kui hea kvaliteediga fotosid see masin trükib.»

«Meil on ajalehte vaja trükkida,» täpsustasin.

«Ma saan aru. See masin on hübriid. Nii heatset kui coldset. Sellepärast ongi hind, mida teile pakun, eriline.»

Ma ei teadnud heatset’ist ega coldset’ist midagi. Pornoajakirju võisin küll ette kujutada.

«700 000 marka,» sõnas Pentti Kallio vaikselt. «Siit ei ole võimalik alla tulla.»

Maksta selles suurusjärgus raha ühe rotatsioonimasina eest? Võtab sõnatuks. Praegugi veel. 1989. aastal tundus see ebanormaalselt kallis, 2016. aastal ebanormaalselt odav.

Leppisime kokku 640 000 FIMi peale.

Asusin otsima finantseerijat. Ajakirjandusest loetu põhjal teadsin, et Tiiu Silves on suhteliselt arukas metallikuninganna. Ma ju ei saanud iga kantpea juurde minna. Olin korraliku lehe juht.

Silvese kontor asus Pelgulinna sügavuses vanas puumajas. Seal siblis lugematu arv mehi, enamik neist rääkis vene keeles. Minu asi oli kõrvaltoas oodata, oodata ja veel kord oodata, kuni Silves vabanes. Püüdsin elurõõmsat heledapäist tädi veenda, et trükimasina ost on pika perspektiiviga investeering. (Aastaid hiljem mõistsin, et pika perspektiiviga investeeringud on need, mis esimese kümne aasta jooksul viivad raha välja ja järgmise kümne jooksul ei too midagi sisse.)

Silves ilmutas huvi, jutustas oma rikkast partnerist nimega Michael, kes pidi ei tea kust kohe rahalaevaga saabuma, ja palus mul järgmisel nädalal tagasi tulla. 1989. aasta juunis ja juulis kükitasin neli päeva Silvese kabineti eesruumis, aga päästeingel Michael jäigi saabumata. Viimane kord ei saabunud enam ka Tiiu Silves.

Pentti Kallio muutus telefonis aina närvilisemaks. Augusti keskel sõnas ta kuivalt: «Kui septembri alguseks raha ei tule, müün masina Indiasse.»

Abi tuli sealt, kust seda oli kõige vähem oodata – õla oli nõus alla panema Alexander Kofkin, mees, kes tõi Eestisse pingviinijäätise ja delikatesskeeduvorsti.

48-aastasel Kofkinil olid laiad õlad ja lai huvide ring, kuid trükitööstus oli talle tundmatu maa. Ta on piisavalt pragmaatiline ärimees, et mitte lasta end emotsioonidest mõjutada. Kuigi ta võinuks ju patriootiliselt mõtiskelda: on aeg aidata eesti ajakirjandust ja seeläbi edendada Eesti demokraatiat, on aeg teha midagi head Tartu linnale. (Mille auväärse ülikooli õigusteaduskonna oli ta ise 1971. aastal lõpetanud.) Aga ma ei usu, et see, mis Kofkini pangaarvelt 640 000 Soome marka viis, oli nostalgiahoog. Mis siis juhtus?

Kofkin pidavat küll olema autokraatne juht, aga samas piisavalt tark, et kuulata nende inimeste südamehäält, keda ta austab. Selline omakasupüüdmatu respekt toob alati midagi tagasi. Üks neist, keda Kofkin austas ja usaldas, oli Olav Uusna. Nad töötasid koos Eesti NSV liha- ja piimatööstuse ministeeriumis, kuni Kofkin 1974. aastal Austriasse emigreeris. Hiljem kutsus ta Uusna oma Zürichis asuva firma Kompexim AG peadirektoriks.

Olav Uusna oligi see mees, kes palus Kofkinit mind aidata. Ja palus sellepärast, et Uusna oli olnud minu isa klassivend Vaimastvere algkoolis, mille direktoriks oli olnud minu vanaisa.

Muidugi mõjutas Edasi jaoks ülitähtsa otsuse sündi ka mu hea sõber Andrus Ansip, kes töötas sellal Estkompeximis ja oli Kofkini ärid Tartus käima pannud. Andrus tõi oma šarmantse bossi Edasi toimetusse, kus meie vestlus oli lühike ja asjalik: teeme ära! Küllap kaalutles Kofkin, et ühe sõbraliku väljaande olemasolu ei tee tema ärile mitte kahju.

Pentti Kallio sai raha kätte kakskümmend neli tundi enne kella kukkumist.

Trükimasinaid ei osteta nagu põrsast kotis. Ostja ostab masina, mis on võimeline tema silme all töötama. Ja seejärel peab ta selle ise demonteerima, tükid ära viima ning oma trükikojas uuesti kokku panema. Jäätise- ega vorstikaupmehed seda kunsti ei oska. Kes nüüd aitaks?

Viimased aastad olid viinud mind kokku Tartu Maja tegusa direktori Olari Taaliga. Ta ehitas Venemaale elamuid, aga oli tulihingeline Eesti asja ajaja. Taal ajas asja ühtaegu visionääri ja taktikuna, mitte pilli paugupealt lõhki ajades, vaid süsteemi järk-järgult murendades. Tal on oivaline intuitsioon olla õigel ajal õiges kohas. Kui ta vahel eksib, siis ta seda ka tunnistab. Ta on otsekohene ja aus mees.

«Kui mina õhtul otsuseid langetades teaksin pooltki seda, mida mu naine järgmisel hommikul teab, ei teeks ma kunagi vigu,» oli üks Taali ütlemistest.

Taal tõi Edasi toetusgruppi Tiit Veeberi, kes juhtis Tartu Maja egiidi all tegutsevat väikeettevõtet Giga. Sel mehel oli jäälõhkuja jõud. Tema selja taga sõitsidki 1989. aasta sügisel üle mere seitse meest, kelle seas olid vana Heidemanni trükikoja parimad trükkalid ning Tartu sõjaväelennuvälja elektroonikud ja elektrikud. Kes teab midagi lennumasinast, peab hakkama saama ka trükimasinaga. See ei ole ju raketiteadus.

Kolme korruse kõrguse Nohabi rotatsioonimasina lammutamiseks kulus rohkem kui kuu. Iga lahtivõetud osa (neid kogunes ligi tuhat) tuli hoolikalt järjekorranumbriga tähistada, et Tartus oleks võimalik suur masin väikestest juppidest uuesti kokku panna.

Oktoobris saabus Tartusse kuuest veoautost koosnev kolonn, koormaks rotatsioonimasina tükid. Eestisse sõideti Leningradi kaudu. Demonteerijate brigaad tuli otse laevaga, pardal lugematu hulk pornoajakirju – trükinäidisteks, kui piirivalve juhtub küsima.

Aga kus oli eratrükikoda, kuhu koorem maha laadida?

Mitte kusagil. Nohab elas talve üle Tartu Maja laos. Trükimasinat võis pidada Alexander Kofkini omanduseks, sest muud juriidilist keha selle ümber veel ei olnud. Oli viimane aeg asutada firma.

1990. aasta jaanuaris sündiski Šveitsi – Nõukogude Liidu ühisettevõte, mille aktsiatest läks Kofkini kätte 50 protsenti, Edasile 25 ja ehitajatele (Tartu Maja, Tartu Ehitustrust ja Giga) kokku 25 protsenti. Mulle on tänaseni arusaamatu, kuidas meil õnnestus dokumentidesse kanda Edasi-nimeline osanik. Edasit kui juriidilist isikut polnud ju olemas. Oli ajaleht nimega Edasi, mida kultuuriministeeriumi haldusalas andis välja kirjastus Perioodika.

Kofkin panustas trükimasinaga, ehitajad pidid valmis ehitama maja. Edasi tõi firmale au ja kuulsuse ning võttis endale juhatuse esimehe vetoõigusega koha. Selle koha täitsin mina. Näis olevat õiglane jaotus.

Vastsündinu nimeks pakkusin Kroonpress. See meeldis Alexander Kofkinile väga.

«Kas selle masinaga on võimalik rahatähti ka trükkida?» küsis ta tõsiselt.

ENSV Majandusministeerium andis ÜE Kroonpressile tegutsemisloa 22. märtsil 1990. Kõik asutamisdokumendid pidid olema vene keeles. Punkt 25 ütles, et «ettevõtte personal komplekteeritakse peamiselt Nõukogude kodanikest». See oli loa saamiseks kohustuslik punkt.

Kroonpressi pabereid korda ajades ei teadnud me veel, kui oluliseks muutub ühisettevõtte staatus. 1991. aasta jaanuari veriste sündmuste käigus Vilniuses ja Riias võtsid OMONi üksused kõigepealt kontrolli alla trükikojad. Ka EKP Keskkomitee trükikotta Tallinnas võinuksid dessantväelased 1991. aasta augustis suurema kärata sisse marssida. Halvima stsenaariumi teostumise korral jäänuks Kroonpress Baltimaade ainsaks vabaks trükikojaks, sest Šveitsi ettevõtte ründamiseks käsku anda olnuks isegi tagurlike Kremli-meelsete jaoks risk. Ehkki sobiv ettekääne oli olemas: Kroonpressis trükiti 1991. aastal hulgaliselt venekeelseid väljaandeid, mis olid mujal Nõukogude Liidus keelatud.

1990. aasta algul tuli mõelda kõigepealt sellele, kuhu trükikoda ehitada.

Asukoha küsimus lahenes Olari Taali Räpina maantee lähistel asuva ridaelamu saunas. Juhtumisi oli Taali naabriks Tartu linna täitevkomitee esimees Toomas Mendelson. Jõime natuke viina – Taal ei armastanud õlut – ja vaatasime üheskoos üle Ropka tööstusrajooni detailplaneeringu. Täpse krundi valis välja Mendelsoni asetäitja Väino Kull, hilisem linnapea. Saunalaval oli ohtralt rahvusliku uhkuse elementi, justkui oleksime valinud maalappi Estonia või vähemalt Vanemuise teatri tarvis.

Hoone tuli valmis ehitada kaheksa kuuga. Auk oli juba maas, kui projekteerijad alles joonistasid seda, mis tuleb augu sisse.

Septembri keskpaigaks jõudis trükikoja hoone seisu, mis võimaldas alustada rotatsioonimasina järkjärgulist majjatoomist. Aga samavõrd kui selle gigantlego kokkupanek tekitas peavalu ajalehepaberi ja trükivärvi hankimine.

Venemaal asuv Kondopoga paberitehas oli nõus tarnima 2000 tonni (Postimehe peaaegu aastane vajadus tollal), ent vaid tingimusel, kui viime neile pooled Eestimaa sead või ehitame 45 korteriga elamu. Unustagu ära, põmatas Tartu Maja pealik Olari Taal. Trükivärvid leidsime ühest Pihkva lähistel asuvast sõjaväebaasist, nemad nõudsid tasumist valuutas ja pealekauba veel suures koguses toiduaineid.

Üllatuslikult saabus mikrobuss Uppsalast, täis värvitünne. Meie sõbrad Uppsala Nya Tidningist olid tahtnud Baltimaade esimese eratrükikoja käivitamisse oma panuse anda. Kahjuks olid rootslaste värvid juba aegunud. Oma kuurist leidis mõned värvipotid ka Andrus Ansip, need kõlbasid.

Viimases hädas aitas meid paberiga Heidemanni trükikoda. Ehkki olime neilt ära võtnud parimad töötajad, käitus vana trükikoja juhtkond vastset konkurenti aidates suuremeelselt.

Tänaseni on jäänud mulle käsitamatuks, kuidas õnnestus suuresti asjaarmastajatest koosneval seltskonnal tuhatkond detaili niimoodi kokku sobitada, et midagi ei jäänud üle ja midagi ei tulnud puudu. Aga see õnnestus.

Oli 31. detsember 1990, ajalooline hetk – Postimehe taassünd oli käeulatuses, Edasi minevikku jäämas. Vanemtrükkal Andres Sööt astus masina juhtimispuldi juurde klaaskabiini ja vajutas nupule. Nohab norsatas ja hakkasid kiirust koguma. Juba paiskusid trükimasina kõrist välja esimesed Postimehed. Aga siis käis mingi plaks ja krõks ja võimas metallmonstrum jäi sossti seisma.

Probleem oli vist gaasiahjuga. Ahju oli vaja värvide kuivatamiseks. Mu nõue oli, et esimene Postimees peab kindlasti olema värvipiltidega. Paraku ei olnud Tartus veel võimalik värvilahutust teha, pildid tuli viia Tallinna Raamatutrükikotta. Nädal varem. See tähendab, et lehes ilmusid vaid ajatud pildid. Soovide ja võimaluste järjekordne kompromiss.

Siis hakkas tõrkuma paberi automaatliimija. Iga kord, kui paberirull sai tühjaks, masin seiskus, sest järgmise rulli paber ei jooksnud eelmisele järele. Katkenud paber tuli käsitsi liimida ja uuesti läbi masina sektsioonide vedada.

Keegi arvas, et rullipukid ei ole täpselt kalibreeritud ja võimalik koguni, et hoone põrand on viltu valatud. Üks millimeeter kallet rikub kõik ära. Lootusetutel hetkedel teavad võhikud kõike kõige paremini.

Uus aasta saabus Kroonpressi tusaselt. Enamik toimetuserahvast oli juba lahkunud. Aga trükkalid ei vandunud alla ja jätkasid pusimist. Kuni vastuhakust väsinud Nohab kuuletus ja asus Postimeest enneolematu kiirusega välja pilduma. Suur kiirus tõi nähtavale uue pudelikaela: trükimasin lõppes põrandaga, mistõttu sajad lehed sadasid üksteise otsa hunnikusse. Puudus seade nimega stakker, mis loendab lehed ja seob need automaatselt pakkidesse.

Masinat ei tohtinud enam seisata. Kõik inimesed, kes veel unesegastena trükikojas olid, tormasid lehti pakkima.

Aga peagi vajas Nohab uut suitsutundi. Ja see ei jäänud kaugeltki viimaseks.

Postimehe 1. jaanuari numbri trükkimine lõppes 4. jaanuaril 1990. Gutenberg alustas 42-realise piibli trükkimist 1450. aastal ja lõpetas 1456. aastal. Selle ajaga jõudis ta trükkida 200 eksemplari. Uue 16-leheküljelise värvitrükis Postimehe tiraaž oli 115 000. Ehkki meil oli veel arenguruumi, võisime olla uhked, et panime Gutenbergile ära.

Uhked olime niikuinii. Esimest korda pärast pikki aastaid ilmus Tartus ajaleht, mis ei olnud kellegi häälekandja. Päismikus seisis lakooniliselt: Tartu päevaleht. Ent küsimus, kelle oma on see Tartu päevaleht, oli vastuseta. Võitlus alles algas.

---

Postimehe kauaaegse juhi Mart Kadastiku elutööraamat «Nüüd ma siis kirjutan» ilmub Varraku kirjastuses septembri lõpus. Raamatus portreteeritakse ajastut, ajakirjandust ja ajakirjanikke.