Vähem kui pool aastat tagasi oli igas poliitikast huvituvas seltskonnas kohustuslikuks naljakas küsimus: «Noh, kas kandideerid ka presidendiks?» Halenaljaka olukorrani viis paljude poliitikute soov presidendivalimisi isikliku tuntuse huvides kasutada ning nõnda kiiret ja odavat populaarsust saada. Seda viimast on üritanud nautida kõik erakonnad, mis ongi viinud praeguse olukorrani, kus pea kõik poliitilised jõud tõmbavad presidendivalimiste lapitekki enda poole.
Tahtmata välja tuua naljanumbritena mõjunud presidendikandidaatide nimesid, tuleb siiski tõdeda, et tegemist oli esimese korraga, kui tõstatus küsimus, mil moel peaks presidendivalimiste korda muutma. Iseenesest ei ole selles ju midagi halba, kui inimene tahab presidendiks kandideerida, kuid tõsiseltvõetavust võiks kaaluda põhjalikumalt kui vaid kinnitusega, et siin ma nüüd olen ja teisiti ma ei saa.
Loomulikult võiks ju hakata presidenti otse valima, kuid see tekitaks paratamatult küsimuse, kas nõnda vähese võimuga ametile nii suure kaalu omistamine on ikkagi põhjendatud. Soomes otsustati pärast pikka kaalumist otsevalimiste kasuks, kuid presidendi institutsioonile tähendas see volituste kärpimist ja seda ennekõike parlamentaristlikest argumentidest lähtuvalt. Eesti kontekstis tasub meenutada, et laia argumentatsiooniga varustatud rahvakogul leiti, et Eestis ei peaks olema otsevalitavat presidenti.
Otsevalimistele viitavaid elemente presidendivalimiste korras võib sellegipoolest kaaluda. Selleks, et iga mees ei saaks end kandidaadisulgedega ehtida, võiks seadusesse sisse viia nõude, et erakonnad saavad valimisvoorudeks esitada kandidaadi, kes on kogunud vähemalt 10 000 toetusallkirja. Selline otsevalimiselement tõstaks kandidaatide usaldusväärsust, aga ka valimiste tõsiseltvõetavust ja kaalukust.
Praegu kehtivas valimiskorras mõjub iseäranis grotesksena nõue, et kandidaate saab esitada 48 tundi enne valimisi. See on periood, mille jooksul saame rääkida presidendikandidaatidest. Enne seda on tegemist kandidaadi kandidaadiga. Sellest kummalisest nõudest on tõukunud mitmed konfliktid ERRi eetrisse pääsemisel, samas on see maiuspala poliitmänguritele, kes saavad oma tagatubade hämaraid intriige punuda kuni viimase minutini.
Presidendivalimiste korda tuleks sisse kirjutada mõistlik periood, mille jooksul kandidaat võiks ausalt presidendikandidaadi nime kanda. Periood peaks olema vähemalt üks kuu, mille jooksul toimuks avalikkusele arusaadav arutelu presidendi ameti ja väljakutsete üle ning kõik olulised küsimused leiaksid ammendava vastuse.
Sama loogika – kandidaatide palju varasem esitamine – peaks kehtima ka valimiskogu puhul.
Ühe ettepaneku teeksin siinkohal veel. Valimiskogu ei pea kogunema Tallinnas. Miks ei võiks valijamehed koguneda Võrus, kultuurimajas Kannel, või Jõhvi kontserdimajas. See annaks Eestile regionaalpoliitiliselt mõõtmatult palju juurde. Kohalikud tunneksid end kaasatuna, isegi tähtsana, kui soovite, ja mis veelgi olulisem, süveneks veendumus, et presidendivalimised on terve Eesti asi ja riigipead valitakse tervele Eestile.