Napoleoni-aegse Prantsusmaa diplomaatilise posti pitser.

FOTO: SCANPIX

Kolumnist Ahto Lobjakas nendib, et ennustamatu ja kontrollimatu avalikustamismehhanismi olemasolu loob poliitikute jaoks hädavajaliku heidutusõhkkonna.
 

Kas poliitikutel on õigus saladustele? Eraeluliselt kindlasti, nagu igal teisel inimesel. Demokraatlikus ühiskonnas pole poliitiku poliitiku-saladused aga tema omad. Nagu poliitik võlgneb oma positsiooni rahvale, kes on talle usaldanud osa oma suveräänsusest, võlgneb ta rahvale ka oma saladused – sest vastutab nende eest lõppkokkuvõttes rahvas oma nahaga. Võlg on võõra oma.

Mis ei tähenda, et poliitikud peaksid oma tegemisi sajaprotsendiliselt rambivalguses toimetama. Nii ei jääks midagi järele ei poliitikast ega poliitikutest. Poliitika vajab pimedaid nurgataguseid. Kunsttükk, nagu ütlevad ameeriklased, on ära hoida pimeduse väljatung nurgatagustest, avaliku ruumi allutamine saladuste määndavale ja määrivale loogikale.

Vikileketest on saamas suurepärane ravim selle igasugusesse poliitikasse sünnist sisseehitatud kalduvuse vastu. Poliitika nurgataguste juhuslikul perioodilisel läbivalgustamisel – mis on kokkuvõtlikult Wikileaksi tegevusprogramm – on profülaktiline väärtus, mida on raske üle hinnata.

Nagu Vene aja revident, ei jõua ka vikilekked igale poole, valguse totaalset terrorit pole poliitikuil vaja karta, aga ainuüksi väike tervislik hirm teeb imesid. Ennustamatu ja kontrollimatu avalikustamismehhanismi olemasolu loob poliitikute jaoks hädavajaliku heidutusõhkkonna.

Ülaltoodu valguses kõlab peaaegu klišeena tähelepanek, et mida demokraatlikum ja avatum on ühiskond, seda vähem on tal vikileketest midagi karta. Vaadakem näiteks otseselt vikileketest alguse saanud pööret Tuneesias, mis nüüd metafoorilise lumepallina läbi araabia maailma veeredes jõudu kogub. Kui USA «neokonnid» oleksid omal ajal vikilekete ideele tulnud, võinuks regiooni lähiajalugu hoopis teistsugune välja näha. Aga see on teine teema.

Eesti on (vähemalt seni) vikilekked üle elanud demokraatlikule ühiskonnale viitava letargiaga. Tuneesia-sugused süsteemsed muudatused meil päevakorras ei ole, seni avalikustatud paljastused Eesti poliitika alustalasid ei raputa.

Siiski, oleks liialdus öelda, et Postimehe poolt seni avalikuks tehtud USA memodest ilmsiks tulnud president Toomas Hendrik Ilvese ebadiskreetsustel oleks pelgalt meelelahutuslik väärtus. Nagu mujalgi, on leketel Eesti jaoks diagnostiline potentsiaal, mida oleks tänamatu eirata.

Niipalju kui USA Tallinna saatkonna memosid on praeguseks avalikkuse ette jõudnud, kinnitavad nad muljet, et välised faktorid (et mitte öelda toed) on endiselt olulisel kohal sisepoliitilise stabiilsuse tagamisel Eestis. Mis ei ütle iseenesest midagi uut, vaid lihtsalt meenutab hästiunustatud vana.

Eesti ei liitunud Euroopa Liidu, NATO jt rahvusvaheliste organisatsioonidega mitte oma arenguküpsuse tähistamiseks (kuidas saaksime end 20 aasta järel pidada võrdseiks ühiskondadega, kus katkematu demokraatlik tava ja harjumus lähevad tagasi aastasadu?), vaid oma arengu kiirendamiseks ning lääne «katuse» saamiseks, et areng üldse võimalik oleks.

Suur osa Eesti probleemides on ajalooliselt idas asuvail välistel teguritel, kuid vikilekked osutavad ka märkimisväärsele sisemisele panusele. Eesti poliitikat käsitlevad USA memod osutavad kolmele seotud demokraatia lastehaigusele (ja võimaliku tulevase ebastabiilsuse allikale).

Esimene on tendents ka kõige eeskujulikumate demokraatlike «paberitega» poliitikute seas mitte aktsepteerida legitiimsete oponentidena kõiki demokraatliku mandaadiga tegutsevaid kaaspoliitikuid. Teine on ametiseisundi poolavalik ärakasutamine oma (kohtute jm erapooletute instantside) sanktsioneerimata eelistuste kehtestamiseks praktilises poliitikas.

Kolmas on kahe esimese tendentsi «reegliks» (kui nii võib öelda) muutumine pikemas plaanis – igal järgmisel presidendil saab olema üha lihtsam õigustada oma ad hoc käitumist viitega eelmise loodud pretsedentidele.

Pole mingit põhjust omistada tänasele opositsioonile võimuerakondadest suuremaid enesekeelamise võimeid. Küsimus ei ole siin mitte selles, kellel on õigus, vaid harjumuse puudumises seada demokraatia reeglid ülemaks muudest kaalutlustest.

Eestis on probleem eriti terav, kuna puuduvad erapooletud järelevalvemehhanismid (valitsus-)poliitiliste kuritarvituste ohjeldamiseks. Erinevalt näiteks Suurbritanniast, kus äsja vikilekitud teave, et eelmine valitsus mängis kokku Liibüaga 1988. aasta Lo­ckerbie pommipanija vabastamisel oma kaubanduslike huvide edendamiseks, võib saada reaalse järje riigi kohtusüsteemis.

Veel üks vikilekete tõstatud teema, mille piirid ja põhimõtted on Eestis paika loksumata, on kontaktid poliitikute ja välisriikide esindajate vahel. Seniste memode näitel piirdub lugu paari piinlikkust tekitava mõtteavaldusega, mis riigi reputatsioonile jäävat plekki ei jäta. USA näeb Eestit selgelt üleminekumaana, millelt ei oodata hetkel enamat peale oma huvide respekteerimise, seda peamiselt Venemaa suunal (Venemaad ei tohi provotseerida).

Siiski ei ole USA huvid täiesti identsed Eesti omadega (nagu osutas mh pronkssõdur). Lisaks ei piirdu poliitikute kontaktid vaid USA diplomaatidega. Vikimemod osutavad, et probleem on olemas, ning oletatavasti on see midagi, mille reguleerimisele kapos juba aktiivselt mõeldakse. (See mõttetöö ei peaks muidugi keskenduma varjatud jälgimisele ja omapoolsele saladuste akumulatsioonile, vaid ennetusele.)

Kokkuvõttes, ei ole halba ilma heata, aga head tuleb osata näha. Vikilekkeid diplomaatide tagant varastamiseks nimetajail tasuks aeg-ajalt mõelda laiemas kontekstis. Molotovi-Ribbentropi pakt näiteks oli aastakümneid diplomaatide saladus. Ajalooliselt suuremate riikide tõmmata-tõugata olnud väikeriikide jaoks on Wikileaksi valgusvihk tänuväärseks abiliseks.

Lekete üks kasulikke efekte on olnud lisaks ajakirjanduse rolli tsementeerimine neljanda võimuna, mida viimasel ajal on õõnestatud muu hulgas Eestis. Lehed on aidanud lekitatut toimetada ja mõtestada, samal ajal kui originaalmaterjal on järk-järgult internetis kättesaadav igale huvilisele.

Tulemuseks olev avalikustamissünergia on väärt omaette võimu tiitlit, kaitstes avaliku huvi ja hüve seda osa, mida võiks nimetada selle südametunnistuseks. See aga, just nagu leketest näeme, on midagi, mille võib poliitiline inimfaktor võimu täidesaatvas, seadusandlikus või kohtulikus kehastuses silmist kaotada.

Kommentaarid

Matti Maasikas
välis­ministeeriumi endine kantsler 

Diplomaatilistest memodest rääkides tuleb silmas pidada, et need on ette nähtud konkreetse riigi välisministeeriumi sisemiseks tarbimiseks. Memo on ametkondliku proosa lühivorm, mis kajastab enamasti mingit konkreetset sündmust. Harvemal juhul on tegemist asukohariigi poliitika või ka mõne silmapaistva poliitiku analüüsiga, näiteks kui on tulemas selle poliitiku visiit. Memo ei pea olema kuiv ja kantseliidist kubisev paber. Nii memode kirjutajad kui ka need, kellega kohtumistest need memod räägivad, on lihast ja luust inimesed. Diplomaatias ei kohtu robotid robotitega. (EPL, 29.01)

Vahur Made  
Eesti Diplomaatide Kooli asedirektor

Otsekohesus on õigem kui olukorra ilustamine. Kumb on parem – kas see, kui meie president istub koos oma Ameerika kolleegiga, esitades talle säravaid loosungeid selle kohta, et Eestis ei ole tal üldsegi probleemseid poliitilisi vastaseid ja kõik, kellega ta kokku puutub, on suurepärased inimesed, või kui ta räägib niimoodi, nagu ta mõtleb, nagu ta on ilmselt alati harjunud tegema? Ma usun, et siiski seda viimast ja avatumat kõnet, sellesse suhtub vestluse osapool tõsisemalt. (ETV saates «Vabariigi kodanikud», 01.02)

Priit Hõbemägi
Eesti Ekspressi peatoimetaja

Nende Wikileaksi diplomaatiliste memode hulgas ei olnud vist mitte ühtegi top-secret-dokumenti ehk avalikkusse jõudsid tavalised ametialaseks kasutamiseks mõeldud memod. USA on tundlike ja väga salajaste dokumentidega äärmiselt hoolikas ning neid ei hoita suurtes andmebaasides nagu Pentagoni oma, kust Wikileaksi lekitatud materjalid pärit on. Nad on kusagil mujal ja seepärast ei saagi oodata väga suuri vapustusi nendest Wikileaksi dokumentidest, mis välja tulid. (ETV saates «Vabariigi kodanikud», 01.02)

Rein Toomla
Tartu Ülikooli politoloog 

Wikileaksi saladokumentide avaldamine on jõuline signaal poliitikutele, et kõik võib kunagi avalikuks tulla. Väga palju arvati, et on olemas riigisaladused või diplomaatiline protokoll, millest ei räägita. Poliitikud peavad aga arvestama, et kõik võib tulla avalikuks. Ei pruugi, aga võib.
Kuna praegu on kogu juhtumi keskmes president, siis võib küsida, kuidas mõjutab see presidendivalimisi. Ilves alles hiljuti teatas, et on nõus kandideerima. Ma arvan, et seal tuleb üle küsida, kas ta ikka väga tahab saada Eesti presidendiks või mitte. (reporter.ee, 28.01)