/nginx/o/2016/08/31/5783301t1h365b.jpg)
Välispoliitika-aasta algab septembris, kui rahvusvahelised organisatsioonid lõpetavad oma tavapärase augustikuise tööpausi ning diplomaadid naasevad puhkustelt. Et rahvusvahelised kriisid satuvad sageli just suveaega, tuleb septembris alustades tegeleda nii vanade kui ka juba täiesti uute teemadega, kirjutab välisminister Marina Kaljurand.
Algaval välispoliitikal hooajal jätkub töö Eesti seisukohtade selgitamisel ning huvide kaitsel meie liitlas- ja partnerlussuhete arendamisel. Diplomaatia peab oskuslikult siduma riigi sisemised ja välimised mõõtmed, diplomaatia on meie julgeoleku eesliin. On selge, et mida stabiilsemad ja koostöömeelsemad on rahvusvahelised suhted, seda turvalisem on Eestis ja võõrsil. Võtan kokku põhilise, mis on eelseisval perioodil minu töölaual.
Esiteks, globaalsed ja regionaalsed küsimused on üha enam läbipõimunud. Probleemid nagu ebastabiilsed regioonid, terrorism ja ränne mõjutavad paratamatult laiemat julgeolekuskaalat. Edulugusid on vähe – viimastest aastatest Iraani tuumalepe, Kuuba avanemine, hiljutine Colombia rahulepe – probleemid aga kumuleeruvad. Terrorirünnak Nizzas tõi meieni valusa teadmise, et ka Eesti kodanikest võivad saada terrorismi ohvrid.
Käesoleval aastal on Eestisse saabunud mitu sõjale jalgu jäänud peret. Usun, et suudame abivajajate toetamisega hakkama saada. Anname oma panuse humanitaarabi ja arengukoostöö kaudu selleks, et inimesed ei peaks oma kodumaalt põgenema. Rändekriisi lõpetamiseks toimuvad jätkuvalt diplomaatilised jõupingutused – Türgiga märtsis saavutatud kokkulepetest kinnipidamine, ELi aktiivsus migratsiooni lähteriikide suunal, rääkimata Euroopa välispiiride tugevdamisest. See kõik nõuab pidevat tööd, läbirääkimisi, ühisosa ja vajadusel kompromisside leidmist.
Võtmetähtsusega on seejuures koostöö rahvusvaheliste organisatsioonide raames. Julgeolekupoliitika seisukohalt pean oluliseks juulikuise NATO Varssavi tippkohtumise otsuste elluviimist: liitlasvägede kohalolu kindlustamist. Pikemas perspektiivis on vajalik tagada kehtiva Euroopa julgeolekuarhitektuuri kui terviku elujõud, mis sai kannatada Venemaa Ukraina-vastase tegevuse tagajärjel. Oluline on jätkata ELi-NATO koostööd vastavalt Varssavis kokku lepitule kübervaldkonnas, hübriidohtude, strateegilise kommunikatsiooni, olukorrateadlikkuse ja muudes valdkondades.
Mitmes rahvusvahelises organisatsioonis on Eestil praegu juhtiv roll. Käesoleva aasta maist novembrini on Eesti Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee eesistuja. Võtsime oma eesistumise kandvateks teemadeks inimõigused ja õigusriikluse internetis, soolise võrdõiguslikkuse ja lapse õigustega seonduva.
15. juuli riigipöördekatse Türgis seadis Euroopa Nõukogu puhkenud kriisi lahendamise fookusesse. Olen EN eesistujana külastanud Ankarat, kohtunud president Erdoğani ja teiste liidritega, et leppida kokku meie dialoogi ja koostöö edasistes sammudes, mille raames loodame kindlustada ka Euroopa Liidu ja Türgi suhteid. Sisuline töö selles vallas seisab alles ees. Samuti täidavad Eesti diplomaadid tänavu nii ÜRO Lastefondi büroo presidendi kui ka ÜRO Sotsiaal- ja Majandusnõukogu büroo asepresidendi kohustusi. Need ülesanded kinnitavad Eesti aktiivsust ja algatuslikkust rahvusvahelisel areenil ning aitavad kaasa meie eesmärgile saada ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks aastatel 2020 – 2021.
Teiseks oluliseks punktiks on Euroopa Liit ja Eesti. Euroopa Liit ei saa kunagi lõplikult valmis. Eestil on Euroopa Liidu Nõukogu eesistujana võimalik anda järgmise aasta teises pooles oma panus selleks, et Euroopa oleks arenev, atraktiivne, enda ees seisvate ülesannetega hakkamasaav ühendus. Ettevalmistused edukaks eesistumiseks on meie kõikide ametkondade ühine teema.
Praegu on päevakorras Suurbritannia ja Euroopa Liidu suhete tulevik. Mitte keegi meist ei olnud täielikult valmis Briti juunikuise referendumi tulemuseks – ei Euroopa Liidu pooldajad või selle vastased Suurbritannias, ega ka muud Euroopa riigid või institutsioonid. Tõenäoliselt ei too lähikuudki selles küsimuses suuremat selgust, sest probleemidering on äärmiselt lai.
Ometi mõjutab see kõik Euroopa Liitu juba täna – võimalik, et eelseisvaid valimisi mitmes Euroopa riigis, võimalik, et Euroopa majanduse tulevikuväljavaateid, rääkimata ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast, kus britid on meiega paljudes küsimustes samameelsed. Mingil kujul jõuab see kindlasti ka meie ELi eesistumise lauale. On julgustav, et britid on võtnud aktiivse rolli NATO Varssavi tippkohtumise otsuste elluviimisel. Loodame, et Suurbritannia suhe Euroopa Liidu ja Eestiga jääb lähedaseks.
Eelpool juba nimetasin kriise, mis on toonud endaga kaasa rändesurve. Tõepoolest, ELi lähinaabruses nii lõunas kui idas on jätkuvalt rahutu. Ükski neist kriisidest ei näita täna kahjuks laabumise märke. Mis puutub kriisidesse lõunanaabruses, näiteks Süürias või Liibüas, Iraagis, Jeemenis, aga ka Lõuna-Sudaanis, Saheli piirkonnas, siis Euroopa roll on siin jätkuvalt küllaltki piiratud. Peamine vastutus lasub ÜRO julgeolekunõukogul, kes seni pole kahjuks suutnud püsivaid lahendusi leida. EL, kaasa arvatud Eesti, on peaasjalikult keskendunud humanitaarolukorra leevendamisele – mis ühtlasi peaks aitama vähendada rändesurvet. On aga selge, et rahvusvahelised jõupingutused kestva rahu saavutamiseks peavad jätkuma, sest humanitaarabi andmine on küll vajalik, kuid ainult sümptomitega tegelemine.
Meie jaoks on tähtis hoida rahvusvahelise üldsuse tähelepanu all idas asuvaid konflikte, nii külmutatud kui ka aktiivseid, eeskätt Vene-Ukraina konflikti. Hoolimata varasuvistest signaalidest, et poliitilise lahenduse leidmisel Vene-Ukraina konfliktis tehakse mõningaid edusamme, on tänaseks selge, et tookordne optimism ei olnud põhjendatud. Edasiminek puudub ja pole alust arvata, et Venemaa sooviks lähikuudel leida kompromissikohti.
Erinevalt paigalseisust poliitilise lahenduse leidmisel on Venemaa poolt toetatud separatistide sõjaline tegevus aktiivne, ning iga päev on teateid hukkunud Ukraina sõjaväelastest. Hoiame teema kindlalt ELi ja rahvusvahelise üldsuse päevakorras. Kuni Venemaa ei ole hakanud täitma oma kohustusi Minski lepete raames, ei ole alust ELi senist kokkulepitud Vene-poliitikat muuta. NATO-Vene suhetest rääkimata.
Samuti on oluline ELi idapartnerlus. Eesti arengukoostöö sihtriigid Ukraina, Gruusia ja Moldova jätkavad jõudumööda reforme, seda ka Eesti kogemusi arvestades. Üks eelseisva perioodi põhiküsimusi Gruusia ja Ukraina suunal on aga ELi viisavabadus nende riikidega. Gruusia ja Ukraina on ELi viisavabaduse saavutamiseks oma töö teinud. Nüüd on järg Euroopa käes teha lõplik otsus, mis minu arvates tuleks langetada võimalikult kiiresti. Viisavabadusel on riikide jätkuva reformiprotsessi ning ELiga lähenemise juures oluline roll.
Kolmandaks pean väga tähtsaks jätkuvat tihedat koostööd Põhja ja Balti regioonis meie lähimate naabrite ja partneritega, kellega meid seovad tihedad majanduslikud, poliitilised, aga ka ajaloo- ja kultuurisidemed. Lõpetuseks rõhutan, et meie jaoks on ja jääb oluliseks üleatlandiline koostöö, kahepoolsed suhted Ameerika Ühendriikidega ning ELi-USA koostöö. Pingelises olukorras on edu üheks eelduseks üksmeel ja tihe koostöö samu väärtusi jagavate riikide vahel. Eesti jätkab aktiivselt rahvusvahelist vastutuse kandmist ka algaval välispoliitika hooajal.