/nginx/o/2016/09/02/5791447t1hc51a.jpg)
Pressivabadusega on maailmas lood halvad, lisaks valitsuste survele seisavad sõltumatud väljaanded pidevalt silmitsi ka rahapuudusega ning seda eriti kolmanda maailma riikides, kus toimub palju sellist, mida püütakse avalikkuse eest varjata, kirjutavad Danforth Austin ja Barbara Frye.
Türgi president Recep Tayyip Erdoğan on pärast juulis läbi kukkunud riigipöördekatset võtnud tarvitusele meetmeid kodanikuühiskonna vastu. Peale selle, et ametist on eemaldatud tuhandeid sõjaväeohvitsere, kohtunikke ja haridustöötajaid, on valitsus välja andnud ka käsu mitmete ajakirjanike vahistamiseks ning sulgenud üle saja uudisteagentuuri, väljaande ning raadio- ja telekanali.
Türgis toimuv on suur uudislugu, mistõttu peaksime väärtustama loendamatuid reportereid ja toimetajaid kogu maailmas, kes olenemata riskist võitlevad iga päev hea ajakirjanduse eest.
Kaks sellist ajakirjanikku on Jean-Chrysostome Kijana ja Wendy Funes. Kongo Demokraatlikus Vabariigis toimetab ja juhendab Kijana Kongo esimest online ajalehte, milles kirjutatakse piirkonna kaevandajate orjatööst ja käimasolevate ülestõusude vägivallast. Funes kirjutab Hondurases inimõiguste rikkumisest, julgeolekust ja korruptsioonist, teemadest mida kammitsais riigimeedia sageli väldib.
Freedom House’i raporti kohaselt oli 2015. aasta üle aastakümne halvim meediavabaduse aasta. Selle hinnangul elab ainult 13% maailma rahvastikust riikides, kus «poliitiliste uudiste kajastamine on stabiilne, ajakirjanike turvalisus on tagatud, riigi sekkumine meediategevusse on minimaalne ning meediat ei mõjutata juriidilise või majandusliku survestamisega.»
Ülejäänud 87% maailma rahvastiku kohta käib aga teistsugune lugu. Mõnedes riikides paneb autokraatlik režiim liiga uudishimulikuks muutunud ajakirjanikud lihtsalt vangi või nad tapetakse. Teistes riikides on valitsused loonud ausale ja vabale meediale juriidilisi ning majanduslikke piiranguid, tehes nii keeruliseks paljude ajakirjanike, sealhulgas Kijana ja Funesi töö.
Valitsusvälised organisatsioonid nagu Reporters Without Borders (piirideta ajakirjanikud) ja Committee to Protect Jornalists (ajakirjanike kaitsmise komitee) on aastaid olnud ähvardatud ja vangistatud ajakirjanike eestvõitlejaks. Nende hea töö ei käsitle aga teist suurt takistust kogu maailma ajakirjanike töös, milleks on raha.
Mitmed reporterid ja uurijad rõhuvates keskkondades on seotud väljaannetega, millel lihtsalt puuduvad piisavad rahalised vahendid. Oma ohtliku ja olulise töö tegemiseks vajavad need ajakirjanikud iseseisvust, mis tähendaks tingimusteta rahastamist.
Piisava rahastamise abil saaks Kijana edastada loo sellest, kuidas Kongo suurimaks eksporditööstuseks olev mineraalikaevandus tõenäoliselt toetab veresauna Ida-Kongos ning Funes saaks uurida, kuidas korruptsioon Hondurases tõenäoliselt pikendab naistevastase vägivalla epideemiat. Hollandis asuva, kuid Türkmeistani uudiseid edastava väljaande Alternative Turkmenistan News toimetaja Ruslan Matyev saaks luua iseseisva koha, kus rohkem ajakirjanikke kajastaksid maailma ühes kõige suletumas ühiskonnas toimuvat.
Need on mitmete seas vaid üksikud näited. Samal ajal, kui suured meediaorganisatsioonid katsetavad tulu tõstmiseks ja toimetuse töö rahastamiseks maksumüüride, liikmeprogrammide ja sisuturundusega, on madalama profiiliga ja vaesemates riikides töötavatel ajakirjanikel vähem võimalusi.
Organisatsioonid nagu Open Society Foundations ja National Endowment for Democracy, mida rahastab enamast USA valitsus, on küll toetanud püüdlusi muuta sõltumatud uudistekanalid isemajandavaks, kuid isegi suurimad kodanikuühiskonnaorganisatsioonid ei suuda katta kõiki vajadusi.
Selle asemel peaksime meie, kes me hoolime sõltumatu ajakirjanduse saatusest, tegema selle toetamiseks kõik, mis suudame. Üheks mooduseks on ühisrahastamise platvormid, nagu näiteks Press Start, millega oleme mõlemad seotud. Press Start ühendab rikastes riikides elavad rahastajad otse sõltumatute ajakirjanikega vaesetes riikides, alustades Armeenia, Kongo, Hondurase, Liibanoni ja Makedooniaga.
Ühisrahastamise mudel on vaid üks võimalustest, millega katsetades loodame inspireerida teisi uusi ideeid välja käima. Ükski üksik rahastamise lahendus ei ole võimeline päästma sõltumatut ajakirjandust. Vajame uusi ideid, et tegeleda uue tehnoloogia, uute ärimudelite ja uute ohtudega meediavabadusele. Võime kõik nõustuda, et vaba meedia on üks töötava demokraatia aluseid ning järjepidev ja kartmatu kajastamine on kulukas: korruptsiooni ja sotsiaalse ebaõigluse paljastamiseks puuduvad otseteed.
Mitmed maailma valitsused suruvad meediavabadust maha. Nendes keskkondades töötavad ajakirjanikud riskivad oma elude ja elatisega. Vähim, mida me teha saame, on tagada, et nad ei peaks muretsema ka selle eest maksmise pärast.
Danforth Austin on väljaande The Wall Street Journal endine asepresident ning Press Starti nõukogu liige. Barbara Frye on Press Starti peatoimetaja.
Copyright: Project Syndicate, 2016.