Kui palju ilusaid ja pateetilisi nimetusi oleme leiutanud arvamise püha protsessi kohta. Mõttetalgud. Kärajad. Jääkelder. Arvamusfestival. Mõte on selge – kui me ainult saaks suud puhtaks rääkida ja oma sisimad ängistused üksteisele välja laduda, tuleks õnn meie õuele. Ehk tekiks suisa isegi sünergia või – oh seda ilmutust! – innovatsioon.
Tegelikult saan ma muidugi aru. Eestlane ongi kinnine inimene ja individualist, kui peab tingimata laskuma stereotüüpidesse. Koostöö pole meie rahva kõige tugevam külg. Küll ikka vanal ajal hoidsime Balti ketis üksteisel käest kinni, aga nüüd, vabade peremeestena omaenda maal... Ja nii edasi. Kõik tore ja tõsi, aga kas on vaja seda pioneerlikus kampaaniavormis üles utsitada?
Tekkinud on veel omaette teadus – metaarvamine. Arvamine arvamise kohta ehk täpselt seesama, millesse minagi olen nüüd laskunud. Siia alla kuuluvad kõik säärased sõnad nagu «diskussioon», «avatud ühiskond», «sotsiaalne sidusus». Kindlasti ka manitsevad õpetused sellest, kui oluline on ikka püüd teist osapoolt mõista ja teda ära kuulata. Näen siinkohal laia tööpõldu tervele armaadale eetikutele ja projektikirjutajatele, kes aitaksid taastada üksteisemõistmise.
Ma usun täitsa, et arvamusjüngrite algne plaan võis olla üllas ja idealistlik. Paraku, nagu sageli juhtub, läheb praktika ideaalidest lahku. Arvamusest ja arvamisest on saanud omaette tööstus, mida meelega üles köetakse. Kõik need vaatajaarvud, klikid, kired ja draamad. Facebooki-kommentaaridest rääkimata.