Eestis on viimastel aastatel maad võtnud uus mood – kohustus arvata. Ükskõik mille kohta, ükskõik millise pädevusega, ükskõik kui suure intellektuaalse pagasiga. Peaasi, et arvad! Et pritsid oma mõttelennu ilmarahva ette. Muidu oled mõttetu inimene, kelle hääl kaob kaaskodanike kisakooris, kajab vastu vaid omaenda peakolba kõlakojas. Arvad, järelikult oled olemas!
Juhan Mellik: arvan, järelikult olen! (6)
Kui palju ilusaid ja pateetilisi nimetusi oleme leiutanud arvamise püha protsessi kohta. Mõttetalgud. Kärajad. Jääkelder. Arvamusfestival. Mõte on selge – kui me ainult saaks suud puhtaks rääkida ja oma sisimad ängistused üksteisele välja laduda, tuleks õnn meie õuele. Ehk tekiks suisa isegi sünergia või – oh seda ilmutust! – innovatsioon.
Tegelikult saan ma muidugi aru. Eestlane ongi kinnine inimene ja individualist, kui peab tingimata laskuma stereotüüpidesse. Koostöö pole meie rahva kõige tugevam külg. Küll ikka vanal ajal hoidsime Balti ketis üksteisel käest kinni, aga nüüd, vabade peremeestena omaenda maal... Ja nii edasi. Kõik tore ja tõsi, aga kas on vaja seda pioneerlikus kampaaniavormis üles utsitada?
Tekkinud on veel omaette teadus – metaarvamine. Arvamine arvamise kohta ehk täpselt seesama, millesse minagi olen nüüd laskunud. Siia alla kuuluvad kõik säärased sõnad nagu «diskussioon», «avatud ühiskond», «sotsiaalne sidusus». Kindlasti ka manitsevad õpetused sellest, kui oluline on ikka püüd teist osapoolt mõista ja teda ära kuulata. Näen siinkohal laia tööpõldu tervele armaadale eetikutele ja projektikirjutajatele, kes aitaksid taastada üksteisemõistmise.
Ma usun täitsa, et arvamusjüngrite algne plaan võis olla üllas ja idealistlik. Paraku, nagu sageli juhtub, läheb praktika ideaalidest lahku. Arvamusest ja arvamisest on saanud omaette tööstus, mida meelega üles köetakse. Kõik need vaatajaarvud, klikid, kired ja draamad. Facebooki-kommentaaridest rääkimata.
Hea televaataja, mida arvad sina? Tee oma hääl kuuldavaks! Jäta oma arvamus ja võida eksklusiivne kohvisegu! Ma ei arva mitte midagi, keeldun isegi proovimast. Mitte ainult selle kohta, kuidas tundus mulle staarisaate viimase võitja etteaste. Vaid ka teemadest, mille kohta ma ei oskagi midagi arvata ning mille kohta arvamisest poleks mitte kellelegi mitte mingisugust kasu. Näiteks haldusreform. Või lõputu ilana veniv kanepivaidlus.
Eluterve ükskõiksus on kaduv väärtus – rõhuga sõnal «eluterve». Tasakaal meie riigis on kuidagi hakanud nihkuma rääkimise ja arvamise, mitte tegemise poole. Seda viimast võiks esimese asemel rohkem harrastada. Vähem mulli, rohkem tulemusi!
PS. Tean väga hästi, et eelnev jutt inimeselt, kes ise leivateenimise raames aeg-ajalt arvamuskülge trükimustaga täidab, võib kõlada silmakirjalikult.