Silver Loit: rahu päeva tervituseks

Teekond Adolf Joffe hauale eesotsas suursaadik Simmu Tiigiga. Foto: Andres Teder

Diplomaat Silver Loit kirjutab Postimees.ee arvamusloos, et Tartu rahu sõlmimine oli Eestile väga tark ja kasulik samm, milletaolisi oleme me osanud teha edaspidigi.

2. veebruaril 2011 möödub 91 aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest. 12. veebruaril õhtul kell 8 möödub üheksakümmend aastat esimese Eesti saadiku Tõnis Varese saabumisest Moskvasse.

Nii Eesti kui Vene delegatsioonide kannatus oli pärast pea kaks kuud kestnud läbirääkimisi korduvalt proovile pandud ning sageli tundus, et sarnaselt 1919. aasta septembris Pihkvas edutult lõppenud kõnelustele ei jõuta ka sel korral rahuni.

Otsene lahingutegevus oli 3. jaanuaril sõlmitud sõjariistaderahuga küll katkenud, aga valvsust ei tohtinud kaotada, sest endiselt oli võimalik, et uus päev toob idakaarest päikesetõusu kõrval ka suurtükimürske.

Samm haaval rahulepingu kuju võtvaid läbirääkimisi ilmestas pidev vastastikune mõõduvõtmine. Selle hulka sai lugeda Vene delegatsiooni korduvad ähvardused lahkuda ja nende levitatud valeteated Eesti vägede kaotustest, Eesti pool aga lasi rahukonverentsi akende alt idanaabrile silmailuks läbi marssida üha uutel üksustel ja moonavooridel.

Lepingu sõlmimisega seotud lugude kuldvaramusse kuulub rahukonverentsi sekretäri William Tomingase jutustus sellest, kuidas ta inglise ärimeestelt rahapuuduse ja noore vabariigi esimesi samme astuva bürokraatiaga võideldes ainsad Eestis leiduvad pudelid vahuveini (Brut. Veuve Clicquot 1914. Reims) ostis, et lepingu sõlmimine Eesti delegatsiooni juhi Jaan Poska arvates sündsal viisil toimuda saaks.

Tartu rahulepinguni jõudmise teest, selle tähtsusest Eesti järjepidevusele ning lepingu tõlgendamise võimalustest tänases ajas ja ruumis on palju kirjutatud. Veidi vähem on küsitud, millised tänagi kasulikud õppetunnid Tartu rahu meile andis.

Oskus ise mõelda ja otsustada

Rahulepingu sõlmimine Venemaal ebaseaduslikult võimu haaranud enamlaste valitsusega (ning sel moel nimetatud valitsuse tunnustamine) oli Eesti liitlaste jaoks vastuvõtmatu ja üksmeelt ei olnud ka Eesti poliitikute seas.

Tuleb tunnistada, et Esimese maailmasõja järgsetel aastatel oli seadusliku võimu kandja leidmine Venemaa punaste ja omavahel tülitsevate valgete seast kaelamurdev ülesanne.

24.02.1918 sündinud Eesti Vabariigil sai kujunenud olukorras olla vaid üks eesmärk – väljuda kurnavast võitlusest elusana. Selle toimumises võis tänada nii iseendid kui meid aidanud Soomet, Suurbritanniat, USAd ja Rootsi, Taani, Läti, baltisaksa, vene, ingeri ning juudi vabatahtlikke.

Rahva jaoks hädavajalikku rahu sõlmida ei saanud kellegagi peale selle võimu, kes 28. novembril 1918 Eestit ründas. Tartu rahulepingu tulemusena sai Venemaast esimene riik, kes Eestit de jure tunnustas, ning Eestist esimene riik, kes tunnustas de jure uut Venemaad.

See lõi eeldused kahepoolsete suhete arenguks ning laialdasema rahvusvahelise tunnustuse saamiseks. 26. jaanuaril möödus 90 aastat päevast, mil lääneliitlased tunnustasid Eestit de jure, 22. septembril möödub sama palju aastaid Eesti võtmisest Rahvasteliitu, mille ridadest Eesti kunagi ei ole välja astunud.

Peagi tihendasid Eesti kõrval Nõukogude valitsusega kontakte oma senises retoorikas Nõukogude Venemaaga läbikäimist tauninud ilmasõja võitjariigid ning 1934. aastal astus NSVL Rahvasteliidu liikmeks võtmisega maailmapoliitika areenile.

Tartu rahuleping registreeriti kehtiva ja rahvusvaheliselt tunnustatud kokkuleppena Rahvasteliidu «landstoa» peal.

Kokkuvõttes – Eesti käitus ettenägelikult ning saavutas «isepäiselt» vaenlasega rahu tehes ilmselt parima võimaliku tulemuse.

See ei olnud meie ajaloos kaugeltki viimane kord, piisab vaid mõnest hilisemast näitest – nii leidus ka «laulva revolutsiooni» ajal tulihingeliste toetajate kõrval ka palju kartlikke välismaiseid «eksperte», kes manitsesid okupeeritud Baltimaade rahvaid mitte kõigutama nõukogude pehastunud riigilaevukest, manitsesid hiljem viivitama oma raha kasutuselevõtmisega ja nägid Nõukogude mõju alt vabanenud Euroopa idaosa liikumisel ELi ja NATO liikmelisuse suunas ohtu maailmarahule.

Oskus kätte võidetut hinnata ja edendada

Raskelt sündinud Tartu rahulepinguga pandi paika Eesti – Vene piir, mis Eesti relvade ja edukate läbirääkimiste jõul paigutus mõnevõrra ida poole varasemast kubermangupiirist.

On igati loomulik, et pärast 1940. aastatel toimunud piirijoone ebaseaduslikku «õgvendamist» Venemaa kasuks ja selle tagajärgi okupeeritud Eesti kodanikele muutusid Tartu rahuleping ja Eesti-Vene piir paljude inimeste jaoks sünonüümideks.

Võib tänada õnne, et 1940. aastail ei nihutatud piiri sellele kohale, kus Vene delegatsioon selle Tartu rahuläbirääkimiste algul tahtis näha – Kunda jõeni.

Kuigi Tartu rahulepinguga määratletud riigipiiri taastamine ei olnud Eesti iseseisvuse taastamise järel praktiliselt võimalik, oleks tänasel olukorral saanud olla hoopis ebameeldivamaid alternatiive – stalinliku omavoli tingimustes küüditati ja hävitati terveid rahvaid.

Eesti jäi aga alles ja 18. mail 2005 allkirjastasid Eesti ja Vene välisministrid Moskvas Eesti – Vene piirilepingud, mille järel said need riigikogu ja presidendi heakskiidu.

Nii meie kui meie partnerite jaoks on täiesti selge, et Eesti – Vene praegu tegelikult eksisteeriv ja toimiv piir on tõepoolest olemas.

Samuti asjaolu, et tänane Eesti Vabariik on järjepidevuse mõttes identne kahe maailmasõja eel iseseisvalt oma elu korraldanud riigiga.

Ehk oleks täna kohane meenutada, et Tartu rahulepingu tähtsust ja tulemuslikkust saab hinnata veidi avaramalt, mitte üksnes riigipiiri ning paberile jäänud lubaduste –Tartu Ülikooli varade tagastamise, Eestile metsakontsessioonide võimaldamise ja tüliküsimusi lahendama pidanud, kuid surnult sündinud segakomisjonide küsimustes.

On väidetud, et võrreldes rahulepingutega, mida hiljem sõlmisid Venemaaga Soome, Läti ja Leedu, saavutas Eesti oma rahulepingus kõige soodsamad tingimused.

Eestile lubatud ja üle antud 11,6 tonni kulda ehk viisteist miljonit kuldrubla (rohkem kui Lätile ja Leedule Venemaalt üle antud kuld kokku) tugevdasid vähemalt esimestel aastatel uue riigi majandust.

Rahas ei saa mõõta kümnete tuhandete eestlaste tagasipöördumist revolutsioonides räsitud Venemaalt, kuhu jäid tsaariaja viimasel, võrdlemisi turvalisel poolsajandil rajatud talud ja ebakindel tulevik.

Endises paljurahvuselises- ja kultuurilises pealinnas – Peterburis – omandatu sai rakendada Eesti riigi ülesehitamise teenistusse. Olgu siin näiteks toodud Eesti esimene saadik Venemaal – 1887. aastal Peterburi ülikooli lõpetanud ning hiljem eduka teenistuse eest salanõuniku tiitlini jõudnud Vene rahaministeeriumi ametnik Tõnis Vares, kelle saabumisest Moskvasse möödub 12. veebruaril õhtul kell 8 üheksakümmend aastat.

Töötades 1920. aastal korduvalt rahaministrina ja hiljem Eesti Panga direktorina, oli tal vaieldamatu roll Eesti rahandussüsteemi ülesehitamisel, samuti esimeste vagude ajamisel Eesti – Vene suhetesse.

Tartu rahulepingu vaieldamatu tulemus oli kakskümmend aastat kestnud rahulik oma riigi loomise töö.

Kuigi seda rahu häirisid üksikud piiri tagant õhutatud vandenõud ja tulemusteta lõppenud riigipöördekatse, jäi Eesti areng stabiilseks ning oli võimalik hakata ellu viima Eesti iseseisvusmanifestis antud lubadusi.

12. veebruaril 1925 võeti vastu vähemusrahvaste kultuurautonoomia seadus, millega Eestist sai üks tolerantsemaid riike maailmas.

3. juunil 2011möödub 85 aastat toona oma riigita rahva - juutide - kultuurautonoomia sünnist.

Radikaalse maareformi läbiviimisega jõuti pärast korduvaid majanduskriise hästi toimiva põllumajanduseni.

Rahulik areng soodustas nii eestlaste kui siinsete vähemusrahvaste kultuurielu arengut, millest annab hea ülevaate äsja raamatulettidele jõudnud suurteose «Eesti kunsti ajalugu» 5. osa (1900 – 1940).

Kõige olulisem on, et Eesti omariiklus ja selle kaitsmise tahe muutus Eesti inimeste jaoks ajapikku iseenesestmõistetavaks, milleta poleks Eesti iseseisvuse taastamine olnud võimalik.

Tartu rahu tähenduse Eestile võttis väga kõnekalt kokku õigusteadlane, välisminister ja riigivanem Ants Piip oma 2. veebruaril 1936 peetud kõnes «Tartu rahu vaim», milles rahulepingut nimetati Eesti Magna Chartaks.

Tartu rahulepingu võrdlemine Inglismaa kuningas John Maata ajal 1215. aastal sündinud dokumendiga võib tunduda kohatu ja ülepakutud – ei olnud viimase näol ju tegemist rahulepingu, vaid riigi valitsuskorra põhiaktiga.

Teisalt on võrdlus tabav – kuigi ajaloo kestel on mõlema dokumendi tähendus muutunud ning kumbagi enam sõna-sõnalt ei rakendata, on nii Magna Charta kui Tartu rahuleping «ajatud dokumendid» ja kehtivad endiselt.

Ka vastane väärib lugupidamist

Jaan Poska on oma päevikusse märkinud 20. veebruaril 1919 järgmised diplomaatia kuldvaramusse kuuluvad read: «Meie ei pea asju valgustama oma kasude seisukohalt, vaid selle riigi tulusid silmas pidades, kelle peale tormi jookseme.»

Tartu rahulepinguni jõuti tänu mõlema «Tartu rahu sepa» – Eesti delegatsiooni juhi Jaan Poska ja Vene delegatsiooni juhi Adolf Joffe – meistritööle.

Nagu on tõdenud Eduard Laaman: «Mõlemad olid juba vanemad ja tasakaalus mehed, kes rahu tõsiselt tahtsid.»

2001. aastal algatas Kadri Liik tava käia Tartu rahulepingu aastapäeval Novodevitšje kalmistul ja süüdata Vene diplomaatia suurkuju Adolf Joffe haual küünal.

Täna – kümme aastat hiljem – on see Eesti saatkonna ja Moskva eesti kogukonna jaoks muutunud traditsiooniks. Kahtlemata rõõmustaks meid kõiki, kui sel mälestushetkel õnnestuks kohata ka Vene kolleege.